Huvitav, kas meestel, kes oma laste kasvatamiseks sentigi ei anna, mingit sisemist kohusetunnet üldse pole? Tean paari meest, kes ka siis, kui endal kasvõi kõige kehvemad ajad käes, ikkagi täpselt neljandiku jagu oma palgast lapse kasvatamiseks üle kannavad. Ja kui preemiat juhtuvad saama, ei salga sedagi maha. Aga paraku on nad vaid harvad erandid.
Minu arvates on riik teinud hästi, et igakuist lastetoetust makstakse kõigile lastele, hoolimata vanemate sissetulekutest. Saagu see siis kasvõi lapse taskurahaks, aga vähemalt kedagi pole eelistatud ega unustatud. Ka rikka mehe ülalpeetaval naisel võib see pisku lapseraha vahel hädapärast ära kuluda, sest ka rikka mehe pereelu ei pruugi olla nii külluslik kui kõrvaltvaatajatele paistab.
Merli, Sulle soovitan oma tutvusringkond läbi mõelda ja ikkagi mõni "teovõimeline" jurist leida, kes Sul omakasupüüdmatult neid asju ajada aitaks, nii et mehe tegelikud sissetulekud päevavalgele tuleksid. Lisaks on ju võimalus kohtu kaudu isaõigused ära võtta ja taotleda riigilt üksikematoetust. Seda pole muidugi kaugeltki nii palju kui oleksid õiged alimendid, aga saaksid ehk ise hingerahu ja pärast poleks tal ka mingit õigust lapselt mingit toetust nõuda.
Olen ka ise umbes samas seisus olnud ja võin kinnitada, et hingerahu ongi kõige tähtsam. Siis leiad endas jõudu ja pealehakkamist ka parema palgaga töökohale jõudmiseks, mis omakorda enesekindlust suurendab. Sisemise tasakaalu leidnud naine on ka parem ema. Ja lapsel on põhjust Sinu üle uhke olla, et oled nii vapralt eluraskustega hakkama saanud.

Ikka tahtsin....ag akui selgub, et ma olen isa vaid oma teadmise ja dokumentide järgi..lapsele tehakse selgeks, et keegi võõras onu? Ei pole ma naisterahvas, kes idiootsuseni hakab võitlema lapse pärast...tekitada lisapingeid nii endas, exis, kahtlemata ei jäks need pinged ka lapsel tajumata...kas on mõtet? Ja kuni laps elab emme juures - mis sa arvad, kes see PAHA oleks?:)

kohtunikud on enamuses naised, kel on lapsed.
nad ei võta arvesse seda, mida mees neile ette näitab- palgatõend mingi niruse summaga. kui tegemist täisjõus mehega, kel kaks kätt ja pea omal kohal- siis nad mõistavad ikkagi elatise välja vastavalt lapse vajadustele, mitte vastavalt mehe ettenäidatud palgale. kohtunikud soovitavad siis teine töökoht juurde võtta, kuijaksas lapse teha, aga nüüd tema eest hoolitseda ei jaksa.
lapse eest hoolitsemine on ikka mõlema vanema kohus.
soovitan sul kindlasti kohtus edasi käia, ja kui linnakohtu otsus on sulle ebasoodne, siis edasi kaevata ringkonda.
jõudu sulle ja ära lootust kaota!

Feliksile.
Põhjenda, kuidas tahad, aga minu arvamus, et see on kuritegu, et sa ei maksa. Olgu laps ilma sinutagi nii kindlustatud kui tahes, see ei võta sinult kohustust maksta.
Oi, kuidas ma nüüd sinus pettunud olen...

Lisaks kohustustele (nt alimente maksta) on meestel ka omad õigused. M avõin ju eksida...aga need õigused-kohustused peaksid olema tasakaalus..ja kui ei ole, peab eneseväärikuse taastamiseks need ise balanssi viima. Lisaks kõigele muule negatiivsele on mul kah oma uhkus mis ei luba kaua endal peas istuimst lubada. Kurb küll...aga ka Sinu pettumine minus seda uhkusepiiri ei muuda:(

Ah jaa..üks asi veel, ma arvan, et lapsed ei pea teineteise arvelt paremini elada saama (pojale jääb sellejagu ju vähem raha)....maksta aint seepärast, et feministlikult meelestatud kodanikud on raiund pähe idee, et mees peab - peab ja veelkord peab...suutmata kaaluda põhjuseid, misk vahel ei pea.
Ja üldse...lame on taandada isa-lapse-ema suhted rahale. Ja, saan aru, paremt varianti pole suudetud välja mõelda:(

Tere Feliks!
Kõigepealt muidugi suured tänud toetuste eest!! Mulle ütlesid poja isa sõbrad, et kui mõistetakse välja elatis lapse kasuks, siis ta kaebab edasi. Ma võitlen lõpuni, kuigi endal on jube vastik tunne. Aga Sinule Feliks tahan öelda seda, et kas tütar on teadlik sellest, et Sa olemas oled. Võib-olla oleks Sul võimalik temaga kahekesi kuskil kokku saada ja suhelda. Ma arvan, et siis on Sul endal süda rahul ja ka tütrel selge pilt. Omast käest tean, et tütred vajavad väga isa ja ma arvan, et teil on teineteisele paljugi rääkida. Ega see, et Sa teda materiaalselt toetanud ei ole, ei purusta teie nn veresidet. Võib-olla tütar vägagi sooviks Sinuga kohtuda, kuid ei julge, kuna mine tea, mida ema rääkinud on. Prrovi ja ma arva, et Sa ei kahetse.

Merli, kui suudad, aja elatisraha kohtus ikkagi välja. Laps on Sul veel suhteliselt väike ja elatisraha saada aastaid. Mine tea, mis selle aja jooksul muutuda võib.
Mina omal ajal lahutades nõudsin välja ka elatisraha, mida esimesed kuud ka sain miinimumpalgalt, kuid mõne aja pärast siiski loobusin "vabatahtlikult" sellest "abist", sest see pidev ähvardamine ja muud totrused käisid üle jõu kannatada. Loomulikult saime ise hakkama, aga kindlasti mitte minu egoismist.

Tegelikult aga usun ka, et on olemas ka selliseid emasid, kelle puhul exid usuvad, et nad kulutavad saadava elatisraha millegi muu kui ühiste laste peale. Aga siit ka minu küsimus kõigile elatisraha mittemaksvatele meestele - kes teil keelab näiteks avamast lapse jaoks pangas kontot, millele iga kuu maksta summa samaväärselt elatisraha suurusega? Ja anda see lapsele näiteks üle 16-või 18-aastaseks saamisel? Või kooli lõpetamisel vms.? Miks te siis ei tee seda? Ja kust võtate õiguse arvata, et teie laps(ed) teie käest saadavat elatisraha ei väärtustaks, kui seda ka vähem on, kui emad näiteks teenivad?
Mina töötaksin küll meelsasti palju väiksema koormusega ja väiksema palga eest, kui ma ei peaks ise oma majapidamist üleval pidama ja oma last ilma tema isa elementaarsegi rahalise abita kasvatama. Ma muudkui pingutan ja näen vaeva, aga mitte selle pärast, et oleksin egoist, vaid meil on ju vaja kuidagi hakkama saada. Kui ex võib endale lubada seda, et ta lihtsalt ei soovi lapsele sentigi maksta, siis ma kavatse endale sellist nõrkust lubada ja oma lapse eest mitte hoolitseda.

Mina ei ole pähe raiunud mingit feministlikku põhimõtet ja ma puutun sellise asjaga ise kokku. Minu mees maksab ka lastele alimente, kuigi need elavad paremini kui meie. Ükski kohus ei vabasta alimentidest seetõttu, et "neil on niigi raha küll". Lastega kohtunud ei ole ta 5 aastat, sest laste ema annab endast parima, et seda ei juhtuks. ükski kohus ei ole suutnud ka seda lahendada. See, et sinu eelmised lapsed paremini kindlustatud on, on nende ema ja võib olla kasuisa õnnestumine ja tublidus, millest sina ei pea mitte kasu lõikama. Nad ei pea selle pärast oma majanduslikku kindlustatust sinuga jagama.

Ja veel, Feliks. Räägid eneseuhkusest. Kas see ei talla sinu eneseuhkust, et sa ei maksa oma lapsele söögiraha? Et sinu ex on edukam ja saab ise hakkama. Häbi.

MIda tõtar teab...ma ei tea....pole ikkagi ju ema suheld....verbaalselt kunagi..kui laiali läksime, sii sta veel ei rääkinud:(
Jah - olen seda plaaninud küll, et kuidagi taga kokku saada...aga mis salata - ma kardan seda kohtumist väga. Olen võt tendale sihiks, et korraldan talle kohtumise kui ta saab 18 - et saaksin siis tema pangaarve atribuutika üle anda.
Tänan Sind, kel Sul endal valus on, niivõrd mõistva suhtumise eest:) Et kui keeg ipeaks emotsioonidest pakaatuna mind maha teema, peaksid (võiksid) see ju Sina olema:)

Inks: Vat selle koha pealt mul küll häbi pole...ma püüan elada rahast kõrgemal ja teha pigem seda, mis mulle meeldib ja nii, mis tundub ausam..ei hakka pesu pesema..aga paraku tean (puhtjuhuslikult ja ajakirjanduse kaudu) kust nii ex ku itema isa oma varanduse kokku said:( Pigem on mul piinlik seepärast, et ma kunagi abielludes olin ekslikult arvanud seda inimest endale sobilikuks elukaaslaseks:(

Maha tegemine ei ole minu pädevuses. Ära karda, see esimene kohtumine võib ju jube olla aga kui see möödas on, siis on teil mõlemil süda rahul. Ära Sa nüüd esimesel kohtumisel küll rahast rääkima hakka, parem uuri, kuidas tal läheb, millega tegeleb ja loo parem sõbralikud suhted sisse. Toeta teda moraalselt ja paku isalikku tuge, see on mõnikord rahast isegi parem. Võib-olla tütrel ongi puudu inimene, kes teda kuulaks ja kellele saaks oma mure kurta. Proovi!!

Feliks, mõttetu vaidlus. Ei arvagi, et sa oma arvamust muudaksid. Ja päris kindlasti ei kavatse mina seda tegama hakata. Teema lõpp minu poolt.

Eks ta võib minna nii kui naa...pigem selle naa pärast kardan...kuig ega jah kartmisest kasu pole :)
Arve üleandmine on ettekään emullegi,..kas esimesel või eiteamitmendal üle anda..selle otsustan niikuinii "töö" käigus.
aga lootust ei hellita, et ma kohe esimese kohtumisega ta südamesõbrannaks saan...vaevalt ta minusse praegu siia huviga suhtub. Ah mis sest ikka ette unistada-ennustada:)

PerekSeadus § 38 Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras. Laps põlvneb emast, kes on tema sünnitanud. Laps põlvneb isast, kes on tema eostanud.
§41 Lapse põlvnemine isast, kes ei ole lapse emaga abielus, tehakse kindlaks lapse isa ja ema ühise kirjaliku avalduse alusel, mille nad isiklikult esitavad perekonnaseisuasutusele. Vanemate ühise või isa avalduse alusel teeb perekonnaseisuasutus sünniakti kande lapse isa kohta.
§ 44. Kohus võib tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast.

Nii, et kui asja tahetakse koledaks ajada siis võib isa oma isaduse vaidlustada. Kui vastaspool on advokaat, siis peab kõigeks valmis olema.

Feliks. See on küll hea nõuanne, et otsi ise tütrega kontakti. Olen täiskasvanud naine, isa vastu väga külm. Põhjuseks see, et ma ei mäleta oma lapsepõlvest, et mu isa oleks minu vastu huvi tundnud, mõnikord mind vaatama tulnud, küsinud, et kuidas elan. Jah, võib-olla ta kartis. Aga see tekitas meie täieliku võõrandumise. Praeguseks on ta joodik, näljane, üksik ja õnnetu. Ja ma ei aita teda. Mulle on täiesti ükskõik, kas ta on elus või surnud.

Mina arvan ka, et Feliksil pole mingit mõtet tütrega kontakti otsida. Mul sama lugu nagu Kaiul, isa tõmbas minema, kui väike olin, ema leidis uue armastuse ja mina fantastilise kasuisa, kes mind ja poolvenda kasvatas. Oma isast on mul täielik kama, ta on ka paras luuser, kes elus millegagi hakkama ei saa. Ja kõige naljakam oli see, et ka temal oli jultumust minuga kohtumist nuruda, kui olin 18. Loomulikult naersin ta välja, arvan, et ka Feliksi tütrel on tänu emale ja selle uuele mehele hästi läinud, nii et ta ei võlgne midagi oma pärisisale, isegi mitte kohtumist.

Tänan! Ma arvan ehk loodan, et ta seda ei tee, kuna ma tean kindlalt, et see laps on tema oma Ta võib ju selle testi teha lasta, kuid tulemus on minule positiivne.Tean veel seda, et ta on oma õpingute eest võlgu kahele ametkonnale ja seoses sellega on ka tema pangaarve suletud.Muidugi on võimalus kasutada majanduspolitsei ja kontori läbiotsimisel K-komando abi, kuid sellega ma teeks kahju ka teistele töötajatele, mida ma muidugi ei sooviks. Loodan, et ta on inimene ja saab probleemist aru ning ei pea asju teravaks ajama.Praegu ta apelleerib sellega, et tal on väike sissetulek ja naine peab teda ülal. Kole!

Feliks
Sain nüüd aru, mida mõtlesid, kui kuskil minult küsisid, et kuidas ma nii kindel saan olla, et lapse isal kama on.
Sinust saan nüüd aru, ühest teisest aga siiski mitte.
Edu sulle ja kõike paremat, kui ükskord julguse kokku saad, et tütrega silmitsi seista!

praegu väikesele lapsele pangaarve avamine ja sellele raha kogumine kuni 18 aastaseks saamiseni on küll jabur, kuna eesti pangad teadupärast on väga ebakindla iseloomuga, samuti on seda meie eesti kroon. vene ajal ju paljud vanemad kogusid niimoodi aastaid ja siis kui kroon tuli, sai laps mingi 100 krooni kätte heal juhul. varsti tuleb meil võibolla euro ja jumal teab mis nende eesti pankadega saab.

äran muretse..ave avatud mõni aeg tagasi ja mitte siinses pangas..ja number on kasvand jõudsalt:)) Aga ma loodan, et number pole talle olulisim:)

:)

marimutt, kui inimene TAHAB raha paigutada, on alati võimalus selleks näiteks valuutahoiusena või korteri (vm.kinnisvara) ostmisega.

Feliks, kui oled tõepoolest midagi niisugust teinud, ei ole Sinus kindlasti mitte kõik inimlik kadunud, vaid lihtsalt kuskil koore all peidus...

Loodan ausalt öeldes, et minugi poeg kunagi veel oma isaga kontakteerub või siis isa temaga. Kui laps on suureks kasvanud, oskab ta ehk paljusid asju teisiti vaadata. Ja alati ei pea need taas-teineteise-leidmised ju olema seotud kellegi abivajamisega.

pole see Feliks mingit arvet avanud - lugege tema esimesi komme...
Feliks tõmbas nüüd küll ise endale vee peale.

Kui Feliksi personaalküsimust edasi arutada, siis viidates Feliksi kommile 16.45, jäi kumama tunne nimega KADEDUS. Kadedus , et naine teenis 3x rohkem kui stipp (palk on alati suurem kui stipp!, aga ülikoolis selleks käiaksegi, et edaspidi suuremat palka saada), et vanaisa jõukas (vanaisa on ainult kauge sugulane!), praeguse elamispinna võrdluski olemas. Ja näh, jälle Feliksi kahjuks. Ajab kurjaks - ei anna sentigi. Ja mida siis täiskasvanud lapsele rääkida? Et ma ei toetanud sind, kuna ema oli minust igati jõukam. Sellise jutuda võõra mehe saadaks vist tõesti pikalt.

To Maike ja Läbinägelik: a kui natuke analüüsiks õigekirja, et millised vead tulevad valest klaviatuuri käsitlemise tehnikast ja millised oskamatusest ja millised vead millestki muust..ma usun, et sealtki annaks mõnevõrra järeldusi teha:))

To Maike ja Läbinägelik: a kui natuke analüüsiks õigekirja, et millised vead tulevad valest klaviatuuri käsitlemise tehnikast ja millised oskamatusest ja millised vead millestki muust..ma usun, et sealtki annaks mõnevõrra järeldusi teha:))

Feliksile.
See oli küll hale katse millegagi vastata.

peaksin millele vastama?

Iseenesest see lapsele raha kogumine on ka üks imelik suhtumine. Feliks Feliksiks (au sulle, et sa sellise pommitamise all oled viisakaks jäänud), aga teoreetiliselt on niimoodi, et kui mees ei raatsi laste emale alimente maksta, siis viimane rabab terve elu võib olla mitmel töökohal, hoiab enda arvelt kokku kuidas jaksab ja kui lapsed läbi häda suureks kasvatatud, siis ilmub välja laste isa koos hiiglasuure rahanutsuga. Ja lapsed laulavad isale halleluuja. Ja raske arvata kuidas ema ennast tunneb, sest tema ei ole nende aastatega midagi suutnud kõrvale panna ei enda ega laste jaoks.