Minu mees on 29 ja ise olen 38.Koos oleme juba seitse aastat ja meil on ka ühine laps.Tunnen ennast temaga väga õnnelikuna ja tean,et tema minuga samuti.Alles eile tunnistas mulle, et armastab mind isegi rohkem kui tutvuse alguses.
No meie suhtele seisis väga vastu minu praegune ämm ja ta tegi kõik endast oleneva, et meid lahku ajada.Mina olin siiski see passiivne pool ja arvasin samuti, et noor poiss ja küll tal varsti tuhin üle läheb.Aga ei läinud.Hiljem armusin ka mina ja mõistsin, et mul ei ole nii head ja hoolivat meest enne kunagi olnud.
Muidugi mõtlen ka aegajalt meie tulevikule ja ei taha väga suuri õhulosse ehitada, aga eks aeg näitab.
Muide, mul on ka esimesest abielust 16-aastane poeg ja kui tema
peaks kunagi koos elama hakkama endast vanema lapsega naisega, siis saan temast aru ja selliseid stseene talle ei korralda, nagu minul üleelada tuli.
Sulle Irma soovin aga õnne ja naudi täiel rinnal noore mehe armastust ja hoolitsust!Edu!