Miks ma sulle nõu anda julgen...sest mul on kogemus.Mitte mänguri vaid med.õe oma...
Sa pead kindlasti midagi otsustama, sest iseenesest see ei lõpe.
Sai proovitud kõike ja aastat kaks.Sai makstud võlgu(kümneid tuhandeid) ja räägitud, räägitud ja veelkord räägitud.
Sai tehtud igasugu imetrikke, sest nii väga soovisin seda inimest aidata ja koos hoida peret.
Ja veendusin ühes, et aidata saab end inimene ikka ise.
Mõjutamine, psühholoogiline vestlus jms. mõjub...kuni järgmise korrani.
Sa ei ole sõltuvuses, mitte tema rahast vaid temast endast.Iga kooselu on mingil määral sõltuvus.Eriti kui on lapsed.Sulle tundub veider, raske, valus, vale ja ebanormaalne olla äkki inimeseta, kes on kogu aeg olnud su kõrval.Sa oled harjunud endast kõik ära andma, aga ükskord su varud lõpevad.
öeldakse, et lootus sureb viimasena.Surebki, siis kui katkeb kannatus.
Mõtle sellele, et pead suutma oma lastele veel normaalne ema olla, korras närvidega.Neil on sind rohkem vaja.
Mees saab oma muutumist näidata ka siis, kui te lahus elate ja eraldi majandate.Kui ta suudab aasta end tõestada, siis pole ju välistatud edasine happy end...
Aga praegu hoiab ta sinust, kui uppuja õlekõrrest, kuigi see on vale väljend, sest uppujat päästetakse, siin, aga...
Ma võin tunduda julm, aga tean mis on reaalne. Hea meel on, et suutsin selle inimese meeleheite ääre peal kaks korda enesetapust ära hoida.
Ka hiljem tekkinud uus suhe ei suutnud teda aidata.Aitas ta aastatega end ikka ise.Mina vaid rääkisin ja kuulasin ja olin toeks ka lahus olles.Praegu esineb tal seda sattumist sinna maailma harva.Umbes kord aastas.
Ei saa anda ühest retsepti, et tee nii või naa, aga ehk said mingitki abi sellest elust võetud kurvast näitest.