Mul on selline mure: kunagi ammu (ca 3-4) aastat tagasi komistasin korra truuduse kitsal ja käänulisel teel. Ei tekkinud küll teise inimesega midagi tõsist, lihtsalt oli hea koos olla, väljaski käia ja komplimente kuulata. Nojah, ja loomulikult ei jäänud see märkamata nii mu mehel kui ka tuttavatel. Kuna olime juba tüki aega koos elanud, laps ja ühine majapidamine soetatud, uus suhe ei olnud ka nii tugev, et edasi minna, siis lõppes see suhe lihtsalt ära, mida ka oma mehele selgitasin ja tõestasin. Ta andestas (tegelikult asja mida polnud olnudki)ja lubas, et ei tee sellest enam numbrit. Aga tegelikkuses ei möödu nädalatki, kui ta seda mulle nina alla ei viskaks. Olen teinud ka mitmed korrad juttu, et kui ikkagi ei sobi ja häirib jne, võib ju ka eraldi edasi minna, aga siis vannub ta jälle, et armastab ja kõik muu ja ei taha kedagi teist - kuni viskab jälle mõne sapise märkuse. Nüüd siis küsimus - kas usaldust saab ÜLDSE kunagi tagasi võita? Või on andestamine ja unustamine siiski kaks ise asja? Piisavalt on olnud ka siin juttu truudusetutest meestest, kelle naised ikka ja jälle lubaduste ja palumise peale tagasi võtavad. Aga kas mehe poolt andestust oodata on siis mõttetu?

hmm, ma arvan et probleem on kuskil mujal. Teil võib olla mõni muu hõõrumine või midagi taolist. Aga mees ei oska ehk seda välja käia (välja öelda) ja siis proovib selle abil märkuanda. Analüüsi ennast, et mida sa oled endas muutnud või midagi mis sinu käitumises võib sellise reaktsiooni esile kutsuda.

Kas märkuseid naljaks pöörata ei õnnestu? Seda et.... meil on nagu toiminud see võimalus.

kindlasti on võimalik usaldus tagasi võita! mina tean, et olen selle ise "tagasi andnud", sest ma ise väga väga tahtsin seda ja kysimus ongi tahtmises... tema poolses tahtmises... ise sa seda otsustada ei saa...
las ta "hõõrub" nina alla seda, aga ära vastu märkusi tee või kui siis midagi pehmet et "ma vabandasin juba" ja kyll ta maha lahtub... kui alati seda teemat yles võetakse, et miks sa ikka räägid sellest, siis see kõik ei kaogi kuhugile... kui ta näeb, et sellest ette viskamisest mingit kasu pole, unustab ta asja peagi (nina ette viskamine ongi ju selle mõttega, et see mõjuks ja kui ei, siis enam ei visata!)
ja usaldusega pole siin tihtilugu tegugi!

ÜLDSE ei saa tagasi seda jäägitult teineteisele kuulumise seisundit, kui keegi on vahel läbi jooksnud. See on seesama kokkuliimitud katkise kruusi jutt. Enamus pikemaajalisi kooselusid on kokkuliimitud kruusid. Ju ta ikka on sulle andestanud, kui koos elate, mida sa veel tahad?

Tundub, et oled ennast ise süüdi mõistnud ja nüüd põed seda. Mille vastu sa siis eksisid? Kirjutad ju, et "andestas tegelikult asja mida polnud olnudki". Ütled, et sa "tõestasid" mehele. Milleks? Mida?
Seda, et sa ennast süüdlasena tunned kasutab su mees teatud olukordades sinu vastu ära, ühesõnaga oled tal "pihus". Sa ei pääse sellest enne kui rehabiliteerid enese. Ja tuleta talle meelde, et "kes vana asja üles võtab sel silm......"

Mina ei saa ka aru, mida tal sulle siis andestada tuleks... Ja viskab seda nina peale, et sa kellegi teisega väljas käisid!?? Ne panimaju. Mina käin ka vahel (meessoost)sõpradega väljas, samuti on mehel vanu sõbrannasid, meil ei tekita see mingeid probleeme. Muidugi ei ole ma ka ise selle peale kunagi tulnud, et lõunasööki või kinoskäiku mehe ees sügavalt kahetseda ja andestust paluda.

Tahaks ka täpsemalt teada, mis sinu ja tolle teise vahel oli? Käisite ikka voodis ka või mitte?
Kas sinu mees on siis puhas poiss? Kas ta sulle nende aastate jooksul tagasi teinud ei ole?
Oleneb, kui tõsselt sind need märkused häirivad. Aga kui mees ikka on nii väiklane, nagu tundub olevat, ega sellest suhtest head nahka ei saa. Tee talle tõsiselt selgeks, et kui ta seda irisemist ei lõpeta, lõppeb teie abielu. Loomulikult ütle seda ainult sel juhul, kui sa tõesti oled valmis abielu lõpetama.

tsinna: aga miks sa arvad et mees väiklane on? seda ju jutust ei selgu. Ja miks viia juttu sellepeale et kas mees ikka on puhas poiss või mitte? Kas see ei paista nagu eneseõigustus olevat? Ja kas naised siis ei irise kui mees neile truudust murrab? Mäh?

Nojahh, see suhe oli just selline, mida ilusates filmides näidatakse-et täielik teineteisemõistmine ja arusaamine, füüsiliselt särisema-värisema panev, kinos- ja lõunalkäimist on ju ka väga mitut moodi. Aga eks ta jahtus ja jahtus ja tuli välja, et ikka polnud see päris õige. Lahutusemõtted käisid ikka peast alguses läbi küll, aga nagu aeg näitas, Jumal tänatud,et nii ei teinud. Ja sellest on 3,5 aastat ja ma pole sellest suurt puudust tundnud. Ja mul oma mehega on muidu lausa ideaalne elu - ei puudust millestki-ei armust ega muust. Ja need vihjed on selle pika aja peale ka vähemaks jäänud, aga nad ikkagi ON. Ja see on see, mis mind lausa hauda ajab-kurat, kaua siis võib ühte ja sama asja meenutada. Nagu mees2 arvas, et hoiab ta mind sedaviisi lõa otsas, aga tegelikult ei ole nii. Need on nagu meelest nagu naljad, need vastikud vihjed. Ja umbes toonis Nännnäänäääää- vaata mis loll tegi! Ja kui ma ei reageeri, siis muutub sapiseks ja õelaks.

lootusetu: uvitav mis siis puudu jäi? Sellest ideaalsest elust?

vip: tead, kui ma oskaks seda seletada- see on minu jaoks ka müstika (eriti nüüd tagantjärele vaadates). Kusjuures, kui nüüd olen näinud seda inimest linnas, on täpselt selline tunne nagu vahepeal oleks ajuloputus olnud- no ei saa aru endast. eriti jube on see, et ise mõistan ka, mille kõigega ma riskisin asja pärast, mis tegelikult polnudki seda väärt. ma olen nüüd mõelnud, et äkki inimene lähebki liiga heast elust jaburaks, et tekib tahtmine minna küla pääle "teravaid elamusi" otsima? nojahh, eks ma need nüüd ka sain...

lootuseta: vist on jah nii, aga eks need tagajärjed ole ka na teravad elamused,ic kohe jagub teisi

vip: uuhhhhh, kui oleks teadnud, et sellisest sääsest selline vant saab, oleks kohe ära metsa läinud:)) aga nohh, läks kui läks.kui nüüd saaks sellest irisemisest ka lahti,siis oleks lauda dolce vita (jälle).
tsinnale: oma mehe kohta ma ei oska öelda, kas on "kõrval käinud" või mitte, vähemalt vahele pole jäänud. ja märkused häirivad väga ja väga, nagu ma ülalpool kirjutasin-algab nö naljaga, siis aga muutub sapiseks ja tatiseks. teisest küljest jällegi tekitab see minus sellise märtri tunde, et tegin küll ja nüüd võtan aga karistust vastu:(

lausa...oli see sõna, mitte lauda:))

"tegin küll ja nüüd võtan aga karistust vastu" - mis ma sulle ütlesin, ta iriseb seni kuni sa oma süüd jälle ja jälle tunnistad (kasvõi iseenesele). See on temapoolne provotseering ja sina reageerid sellele. Kui suudad enesele kindlaks jääda ja mitte reageerida siis lõpeb ka provokatsioon

mees2- kuidas peaksin siis reageerima? kui ma üldse ei reageeri, siis ta närib senikaua, kuni mul kopsu üle maksa viskab, kui vastu hakkan ütlema, siis paisub selline riid? olen ka lihtsalt teise tuppa läinud, siis ilmub ta mõne aja pärast järele ja naagutab edasi. ma saan mõistusega võttes isegi aru, et provotseerib, aga kindlaks jäämine on nii raske, pea võimatu (hoolika töötluse korral).

Mehed andestavad, kuid ei unusta. Kui mees ei tea, pole ka midagi andestada-unustada. Endalgi seisavad meeles pea ideaalnaise süütud ja veel süütumad valed ja uute valekeste kuhjumisel tikun ka ise vanu patukesi meelde tuletama ja just sellisel naljatleval moel. Saan aru küll, et nii pole õige, aga vist selline nõrk iseloom mul:)) Seega oled teinud - ära lobise, jääd vahele - eita või räägi pooltõtt, tõtt tunnista vaid siis, kui mees Sinu pealt maha tõstetakse:))

Mõistan sind. Andsin sulle võtme - lõpeta enese süüdistamine. Seni kuni end süüdlaseks pead sa sellega toime ei tulegi.
Ei ole olemas inimest kes kordagi kunagi milleski ei eksiks. Kui seda mõistad ja "lubad" endale eksida, siis ei teki laastavat enesesüüdistust. See läbi mõeldes on võimalik lahustada eneses ka vanad süütunded.
Mehe käest küsi kas tema on ilmeksimatu. Praegu on ta sinu suhtes ju kohtumõistja. Ülekohtuselt.

Olen ise olnud teine pool. Mind peteti, ja püüdsin andeks anda. Aga no ma ei saanud sellega hakkama. Kui saime hästi läbi, oli kõik OK. Aga kui oli mingi tüli, viskasin talle varem või hiljem selle patu ka ikka näkku. Ja nii see meie suhte ära mürgitaski. Aastase piinlemise asemel oleks võinud kohe järsu lõpu teha. Edaspidi nii teengi. Rääkisin seda ka oma praegusele abikaasale ja ta teab, et on nagu sapöör: eksib vaid korra.

Minul tuli ka sellinu "hullus" kord peale, nagu sul ,lootusetu.
Saan niiiii hästi aru, mis tunne see on. Noh armud ära ja katus sõidab minema ning mitte midagi ei saa parata, kainet mõistust on liiga vähe sel hetkel, et seda katust kinni hoida. Ka minul läks väga ruttu üle, aga mees oli juba haisu ninna saanud, et kohtusime. Seda näägutamis, tänitamist ja epistleid kuulasin mitu kuud. Tundsin end küll süüdi, aga sain ka aru, et mees ei andesta mulle mitte iialgi ja selline näägutamine jääb kestma kogu meie ülejäänud kooselu jooksul. Ta ei eitanud seda. Muudkui seadis ultimaatumeid. Nii lahutasingi end temast.
See oli nagu mingi tugev proovikivi meie muidu kenasti kulgenud abielu vahel. Nüüd elan juba aastaid üksi ja ei kujuta ikkagi ette, et oleks olnud võimalus kuidagi teisiti see olukord lahendada.

Arvan, mis võiks aidata, aga Sul on vaja selleks ise väga tugev olla, et süüd tunnistada, kanda ja kahetseda, peamine - vastutada tagajärgede eest.
Viskab mõne sapise vihje- see on tema hinge solvamise tagajärg, tal on sellest veel valus, aga ta tõesti armastab Sind. Anna talle andeks see vihje ja kõige parem, kui räägiksid talle ka neid mõtteid, mida kirjutasid siin,... et ei suuda isegi nüüd mõista, kuidas.... Räägi talle, mida tegelikult tunned, ava ennast ja usalda teda, lase ta enesele lähedale. Usu, ta ei taha Sind lõa otsas hoida, püüab unustada, aga see pole kerge. See, kui raske tal sellest üle on olla, näitab, kuiväga ta Sind enne usaldas, hindas ja armastas. Näita talle oma armastust ja kahetsust, aga järjekindlalt, ja peagi on teie suhe parem, kui kunagi varem. Kõike head soovides.

Tänan teid kõiki...eriti mõistva suhtumise ja hääde nõuannete eest! Sain nii mõnelegi oma mõttele siit kinnitust ja eks elu läheb ikka edasi-nii või teisiti. Kui oleks võimalik tagasi võtta, küll siis võtaks-kui tahaks moraliseerida, siis ütleks: võtke kallis rahvas õpetust-ei ole mõtet torkida asju, millest pärast üle ei käi. Igatahes kena jõuluaega ja rahu kõigile:))

Paljude soovidele vastutulles,ei ole ma delfis mõni aeg olnud,sai agarasti käibevahendeid hangitud ja kassavoogusid intensiivistatud!
Aga see neiu lootusetu stoori tõestab jälle minu postulaati,et kui trvist kahjustav on kedagi(vahest ka midagi) ainuisikuliselt enda omaks pidada,või siis jälle lasta seda kellegil teha...inimesed saage nägijaks,pliiz.Kas kenakesti ja armsalt elada on tõesti nii paha?Südamest armsat jõuluaega kõigile!

uviav inimene oled... selliste uvitavate inimeste juures olex uvitav näha ka millised nad välja näevad... ja tegu on kindlasti mingi äärmusliku variandiga - kas väga hea või väga halb :P
ytleme nii, et panin teemast mööda ;) sry...

uvitav-kuidas ma saan sulle ennast näidata?Ja kuidas sa peale läbivaatust diagnoosi tulemuse teavitad?Uvitav,uvitav...tegelt vägauvitav!

Sa, piloot, riputa oma pilt koduleheküljele ja siis anna meile see aadress ... :)

Mul on arvutitest kahju...hakate monitori kividega loopima...ja mis veel (elu)ohtlikum - vastu monitori pissile!

väga hea ütlus: "sapöör: eksib vaid korra"

Selle kirjutan ma omale raamatusse, millel on kuldsed kaaned :)

Tuttav lugu. Ainult, et selle vahega, et olme lahus tänaseks.

Oma mehe kõrvale tekkis austaja, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Asi piirdus lillede ja paari 10-minutilise tänaval kohtumisega. Kuidagi tuli see välja ja iial ei saanud ma tagasi enam ei usaldust ega ka õiget andestust. Kokku ei jäänud ma muidugi ka selle austajaga.
Hea õppetund oli see, aga mis mul viga praegu, 5 aastat hiljem rääkida, olles ise veel õnnelikult abielus.
Õppige teiste vigadest kallid naised, kes seda veel teinud pole. Aga seletama hakata mehe käitumist ehk seda, miks nad nii teevad, ma ei hakka, sest ei näe sellel mõtet.
Täiskasvanud inimesi ümber ju ei kasvata!