Angeli eelmine kiri oli mõeldud ikka "lootusetule", mitte Emilyle, nagu ekslikult kirjas!

piloodile: vat selles see kuri lugu ju peitubki, et vägisi peetakse omandiks:( ja ausalt öeldes, eks vast see ongi see, mis inimesi paarisuhetes hoiab. muidu oleks ju lihtne - vabadus meile kõigile! aga ei käi need asjad ju päriselt nii. see kenasti ja armsalt elamine meeldiks ilmselt ju kõigile, aga kuidas seda küll saavutatakse? ei usu mina, et inimesed on sedavõrd tolerantsed ja heausklikud. ja kui ka oleksid, siis leiduks kindlasti keegi tõbras, kes selle jooksuga ära kasutaks (ei pea silmas siinkohal mitte ainult paarisuhteid).

to piloot:
:)

Mina arvan, et kui asi on lilledes ja paaris 10-minutilises kohtumises, ei tohiks küll midagi hullu olla. Oma mees võiks isegi meelitatud olla, et keegi teine ka tema naist ihaldusväärseks peab. Ma tean, et mõned peavad füüsilisest truudusest olulisemaks vaimset truudust, ja eks nende 10-minutiliste kohtumistega peab ka piiri pidama, aga kui ma inimesele, kes minust sisse võetud, nii palju vastu tulen, et temaga vahel kokku saan, juttu ajan, ei suudlegi, muust rääkimata - no milles peaks olema probleem! Samas, kui minu mees nii kohtuks mõne austajannaga, vihastaks küll: olen nimelt selline vanamoodne tüüp, et eeldan, et suhte algatajaks on mees. Kui naisel on austaja, on järelikult ilus naine. Kui mehel on austajanna, järelikult mees flirdib võõraste naistega, saadab neile lubavaid signaale.

Aga keegi ei saagi ju olla päris saba ja karvadega teise oma ( orjapidamise ajastu ju ammu möödas) Kui on soov koos edasi minna siis tuleb lihtsalt teisele poolele selgeks teha et kui hea sõbraga välja minna, ei tähenda see veel alati et lõpetatakse voodis või teab veel mis. Tegelikult ei saa ikkagi oma partneriu vastu ka 100% aus olla sest kui oma sisemusest kõike räägid, siis võib ikkagi päris hulluks pöörata. Ja kui on sõprus, miks ei võisk ka teineteisele pakkuda ka voodis elamusi, sellest aga ei tohi teada saad keegi kolmas.

Lõpuks ometi .....

inimhingi on mitmeid, mõni suurem, mõni nii väike, et sinna ei mahu midagi.
Minu kogemus väikse hingega: olin abielus kahe väikese lapse ema. "Eksisin" ja mis kõige hullem tunnistasin seda oma abikaasale. Noor olin ja arvasin, et kui kõik südamelt ää räägin on kergem. Pakkusin ise välja lahutuse, mis seal ikka kui naine on truudusetu. Aga oi ei, vastureaktsioon milline:teist sellist ma ei leia, ei taha, paberile pani ka kõik oma read kirja(siiani mul alles). ANDESTUS oli sinna kirjutatud korda kümme. Aga jäin omale kindlaks, meil olid juba ammu probleemid(alkohol, vägivald jne). Samal hetkel kui ütlesin, et meie koooselust ei tule midagi välja sai "andestajast" minu suurim vaenlane. Tahet leppida polnud kummalgi, siiani ajame kõva jonni. Järelikult, usaldust polnud ka enne seda.
Äkki on, lootusetu, Sinu kaasa hing suurem? Ta ei ole veel Sulle andestanud, kui ikka norib.
Kurb on, aga Sina ära ole, nii põgusa kirjelduse peale ei saa täit pilti. Ole tubli ja armas ja andesta ise ka

.

sõnad sõber ja voodi ei käi isegi yhte lausesse mitte... voodi teeb sõbrast kohe tuttava ja see on siililegi selge, et voodi muudab sõpruse millekski muuks! siin pole midagi vaielda... elage nii, et te ei pea midagi varjama ja nii, et ei tee teisele haiget!

mõtlejale: ei saagi õieti aru, kas suur või väike hing: vahest tundub nii armastav, mõistev ja hea, aga siis käib nagu kiiks kusagil ja no täiesti teine lehekülg. et kui mina olen juba peaaegu maha rahunenud, siis kusagilt ilmub ikka välja see tatine kild. õnneks kiiksuseid päevi on siiski vähem (ja aja jooksul lausa tunduvalt vähemaks jäänud:).ehk on ikka lootust, et kunagi lihtsalt ära armistub.
ja kusjuures - ka mina kardan vaimset sidet märksa rohkem kui füüsilist. oh issake-seal on terve valgusaasta vahet. ja ma ei oleks oma reaktsioonis sugugi mitte kindel, kui asi juhtuks olema teistpidi. mõne väikse üheöö-randevuu võiks andestda enne, kui ma üldse viitsiksin sellesse süveneda, aga oh hoidku ainult vaimu ja hinge eest. see hingepüüdmine selle asja juures just hull ongi.

Pöördudes kirja autori esimese lause juurde, tahaksin küsida: MIKS ON SINU TRUUDUSE TEE KITSAS JA KÄÄNULINE??? Ja kui see on sinu arvates üldine häda, siis kas omad õigust teiste inimeste truuduse käänulisuse kohta otsustada?
Piloot - kui Foorum Delfis alustas, siis selleks, et sinusugused jääksid artiklite alla edasi jahuma ja kõik, kellel midagi öelda, saaksid Foorumis rahulikult vestelda. Alguses sind siin tõesti ei olnud, aga nüüd oled siia ka imbunud nagu paha hais. Ole hea ja mine ära, kui ei suuda lõpetada sisutühje kommentaare, mis varem või hiljem lõppevad oma seksivägitegude kirjeldamisega.

krista: kuidas sa julged nii piloodi kohta öelda? sa saad siin teiste naiste käest pexa nüüd, eriti nende piloodi maiaste naiste käest. irw aga näed, õigeid inimesi veel leidub:)

Kristale: ega ma teiste üle ei otsusta, kohut ka mitte ei mõista, ikka ainult oma ja oma tegude üle.aga seda, et truudus on üks raske, käänuline ja konarlik rada, pole küll mitte ainult mina siin päikese all taibanud. sest kuidas see oligi: kes patuta, visaku esimesena. kahju küll, aga nii see kipub ju olema, alguses oleme ju kõik veendunud ja kaljukindlad, aga millegipärast ei jää see sugugi võiduka lõpuni nii:( kahju-ideaalses maailmas ei oleks sellisest probleemist juttugi.

to tom:
mis see piloodimaias naine on? kas sa ise kuulud ka nende hulka?

Tom
kas tunned puudust, et Tommimaiaid pole?

Mina ei saa aru, kus siin probleem on? Kas mees on nii piiratud, et ei kannata välja, kui naisele veel keegi meeldib peale tema? Jube vangimaja peab selline kodu olema...

lootusetu: su mees tundub olevat veevalaja :))))
Mul kogemus olemas: iriseb- iriseb, vahest purjus peaga pillub asju ja virutab sullegi paugu, aga aeg parandab kõik haavad. Kui sa oma mehest ikka tõesti hoolid, siis palu jõuluvanalt kingituseks kannatust.

Mina küll ei arva, et truuduse tee on raske ja käänuline. Elan oma mehega juba mitu aastat koos ja ausõna - pole sellist meest kohanud, kellega kiusatuski tekiks. Ma pole muidugi ka see tüüp, kellel see "hingeline side" teise inimesega kergesti tekiks.
Sarved tuleb õigel ajal maha joosta. Ja armastus on otsus: nüüd on see inimene ja kõik. Ja veel - ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

tsinna
huvitav kas sa ka 10 aastapärast nii tunned ja mõtled

Huvitav -ka minu ex oli veevalaja ja vihahoos tuli samuti kallale ja asjade lõhkumine oli eriti käpas,sest asjad ei tähenda midagi,vaid suhted.Oleme lahutatud,sest ma ei suutnud andestada tema suhet endast 20 aastat noorema naisega.Võib olla on minu hing ka väike,aga tülide ajal jõudsin ikka selle juurde tagasi.Ma usun,et lahutus on küll viimane asi mida ette võtta,aga kannatusel on ka piirid.Muidugi iga inimese puhul erineva ulatusega,aga kui praegune suhe on siiski tähtis-tasub vaeva näha.

Olen täpselt sama läbi elanud, ainult, et ma olin see mahajäetud pool. Me olime hästi noored(oleme ka nüüd), koos olnud aasta, kui tema armus ühte ühisesse tuttavasse. Minu jaoks oli see välk selgest taevast, absoluutselt polnud midagi sellist oodanud, hetkeks kaalunudki mingit võimalust. esimene kord kui nägin neid käest hoidmas, läks silme eest mustaks, kukkusin maha. Sõbranna ütles, et olin röögatanud ka, ise ma ei mäleta, Sokk oli nii suur. eks ma siis pildusin asju ja röökisin, käskisin valida. Valis minu. Nende suhe oli olnud nädal. Põhjuseks arvatavasti see, et mina olin ta esimene, tahtis ka midagi muud elus proovida. Nüüd jookseb meil neljas aasta. Alguses oli mul ikka kõvast seda norimist ja ütlemist, ise ka sain aru, et lähen üle piiri, aga pidurdada ka ei suutnud. Ta kannatas vaikselt ära.
Eks nüüdki ole vahel nöökimist, et kas noort sekretäri töö juures tantsitasid kõige rohkem. Kuid ma tunnen alles praegu, aastate pärast, et hakkan üle saama. kuigi vahel nüüdki, kasvõi kohvi auru nähes tulevad mõned kujutluspildid silme ette.
me saame hakkama. Suhe muutub üha paremaks ja armastus tugevemaks. Tema ütleb et see on ainus ja viimane viga ta elus ja ma südamest usun teda. Sa tunned, kui suur on sinu armastus, siis saad ka teada, kas teil on tulevikku. Usu, temal on ka väga raske.

Marion - kaksteist punkti.
Siiralt.
Tsinna - sama.

Miks ei peaks?

See eelmine oli Bessyle, eeldasin millegipärast, et kui klikkan "vasta sellele teatele", läheb sõnum ise selle teate järele, millele vastatakse.

ega sidemed-ei hingelised ega füüsilised ei olegi kerged tulema. ja vaevalt, et keegi käib, nina pikal, selliseid olukordi hea elu kõrvalt otsimas. lihtsalt tekib kuidagi iseenesest. ja ma arvan, et on küll vähe inimesi, kellel kunagi elus ei ole tekkinud selliseid "kahtlaseid" olukordi. samuti paneb selline asi suhte tõeliselt tugevale proovile-minu oma on hoolimata igasugu jamadest siiski vastu pidanud-nüüdseks 9 aastat. ja ma usun, et peale pikki pingutusi muutub ta samuti paremaks-tugevamaks. aga vahest lihtsalt viskab üle, tegelikult on jube hea, et on selline anonüümne koht, kus aur välja lasta.

Pea vastu, ole vapper, armastus ongi selline kus tekib aeg-ajalt viha partneri vastu.See tuleb tugevatest emotsioonidest ja lähedase inimese märkus teeb 3x suuremat valu.Selliseid olukordi juhtub arvatavasti aastate jooksul kõigil.Mina arvan, et sellest ülesaamiseks läheb 2-3 a.Ta teeb sapiseid märkusi, kuna tal tuleb see meelde, teeb haiget.Ja sul on süümepiinad, sest märkused teevad väga haiget, muidu sa siin ei kirjutaks.Usaldus tuleb vähehaaval ja siis kui sina teda ka usaldad rohkem oma asjadesse.Igal juhul ole vapper,püüa teda mõista,sellist olukorda juhtub meie kõigiga.

nujah seda et see mis tuleb ja juhtub järgmise 10 aasta jooksul on ettearvamatu ja kunagi ei saa milleski LIIGA kindel olla
tsinna, seepärast küsisingi

Oma 10 abieluaasta järel olen tsinnaga täiesti ühel meelel.

Usaldust tagasi võita pole võimalik. On vaid võimalus käituda nii, nagu usaldaks jälle. Kui inimese mälu ikka veel säilinud on.

Aga sina kallis Marion ole valvas!
Ei ole võimalik, et mees keppis elus esimest korda teisega ja nii see jääbki.Kui too tibi just eriti jama voodis polnud (aga seda ta sulle ju väidabki eks?). Nii, et maitse on suus ja arvatavasti on ta juba teisigi proovinud, ainult nüüd on ta ettevaatlik ja kaval nagu soorebane.

No me oleme mõlemad alles 22. Ega ma nüüd jah südames usu, et ta mulle(või mina talle) 70 aastat truu on. kui ma just teda keldrisse luku taha ei pane :)
Aga hetkeseisu kohta võin ma öelda, et minu käes on maailma parim mees, käest ma teda ei anna
Ja teiseks, tema kaotus oleks suurem!
Kolmandaks, keegi meist ei kaota, me armastus õitseb hetkel!