Olen täpselt sama läbi elanud, ainult, et ma olin see mahajäetud pool. Me olime hästi noored(oleme ka nüüd), koos olnud aasta, kui tema armus ühte ühisesse tuttavasse. Minu jaoks oli see välk selgest taevast, absoluutselt polnud midagi sellist oodanud, hetkeks kaalunudki mingit võimalust. esimene kord kui nägin neid käest hoidmas, läks silme eest mustaks, kukkusin maha. Sõbranna ütles, et olin röögatanud ka, ise ma ei mäleta, Sokk oli nii suur. eks ma siis pildusin asju ja röökisin, käskisin valida. Valis minu. Nende suhe oli olnud nädal. Põhjuseks arvatavasti see, et mina olin ta esimene, tahtis ka midagi muud elus proovida. Nüüd jookseb meil neljas aasta. Alguses oli mul ikka kõvast seda norimist ja ütlemist, ise ka sain aru, et lähen üle piiri, aga pidurdada ka ei suutnud. Ta kannatas vaikselt ära.
Eks nüüdki ole vahel nöökimist, et kas noort sekretäri töö juures tantsitasid kõige rohkem. Kuid ma tunnen alles praegu, aastate pärast, et hakkan üle saama. kuigi vahel nüüdki, kasvõi kohvi auru nähes tulevad mõned kujutluspildid silme ette.
me saame hakkama. Suhe muutub üha paremaks ja armastus tugevemaks. Tema ütleb et see on ainus ja viimane viga ta elus ja ma südamest usun teda. Sa tunned, kui suur on sinu armastus, siis saad ka teada, kas teil on tulevikku. Usu, temal on ka väga raske.