no selgus meilgi pärast lapse sündi, et mees mul on maganud teiste naistega. mina olin samal ajal raseduskatkemisega haiglas.
võttis aega see andeks andmine, aga asja sai. sest nägin, et see asi on nüüd tal seljataga.
meie motoks oli - ausus, ausus ja veel kord ausus.
siis tekkis mehel arusaam, et naissõbrannasid võib ikka pidada, flirtida, katsuda, nende muresid kuulata, neile abiks olla, jne jne. Algul naeratasin, olin tugev ja ikkagi õnnelik.
siis aastad läksid ja mees ikka on mul kodustes ja meeste töödes lohe, meeldib pidustada ja mesijuttu ajada.
hakkasin nõrgemaks jääma. ei jõudnud kõige puhul head nägu teha.
ja alates sellest ajast on meil pidevalt tülid majas, kuna mees selle sõbrannaga ja tolle sõbrannaga suhtles, puutus, abiks oli, ihaldas, varjas, ja kõige lõpuks sinisilmselt mulle seletab - see on ainult sõprus!!!
krt. ei tea, miks siis kõik need sõbrannad on hirmus vihased ta peale, et ta peesse saatnud on? ise leian, et sellepärast, et ta mulle rääkis ära ja hakkas asjale teistmoodi mõtlema ja ei tahtnud mulle haiget teha. aga tegi nondele teistele oma äkiliselt külma suhtumisega.
no ei ole normaalne tegelikult külg külje kõrval elada, armukadeduseuss ringi söömas.
aga mis aitaks?