need kommentaarid, mis minu varasema kaitsejõudude ja naiste seoste kohta, hiljem lisandusid olid väga negatiivsed. siit mõned küsimused.
Kas militaarstruktuurides töötavad naine on nii vastuvõetamatu, et kõlbab ainult "voodimadratsiks" ohvitseridele?
Miks saadab naiste puhul seda elukutset kergemeelsuse varjund?
Miks eelkõige naised ise kiirustavad militaristlikke sookaaslasi hukka mõistma?
Miks arvatakse, et kui naine valib sõjaväelise karjääri, siis läheb ta sinna kindlasti meest otsima?
Kuhu jäävad kutsumus, auahnus ja isegi isamaalisus?
MInd huvitab, kas need kritiseeriad ise on võimelised millegi tähelepanuväärsega hakkama saama või eelistavad nad üksluisel töökohal päevast-päeva vinduda, kiruda eesti valitsust ning ohata elamata jäänud aastate pärast.