Olen küll vana naine, aga vaadetelt suht kaasaegne. Monogaamia pole minu arvates praeguses ühiskonnamudelis enam õigustatud kooseluvorm. Mõtlen siinkohal monogaamiat ajalises mõõtmes. On täiesti loomulik asjade käik, et inimeste isiksus aja jooksul areneb, muutuvad prioriteedid ja vajadused. Soovin meelekindlust Saint-Exupery fännidele, kes arvavad, et noorusrumaluses tehtud valede valikute pärast tuleb eluaeg piinelda. Kellele me elame? Iseendale. Egoism, aga täiesti eluterve egoism.
Kui üks suhte osapool end halvasti tunneb, siis mõjutab see kogu suhte kvaliteeti, seega mürgitab ka teise osapoole elu. Sama kehtib ka lastega perekonna kohta. Lastel pole põrmugi parem elada keskkonnas, kus vanemad päevast päeva kaklevad ning kõlbmatu paarisuhte pealesunnitud koorma all halliks lähevad ning küüru vajuvad. Laste psüühika arengule on tähtis mitte formaalne kooselamine, vaid see, et vanemad oleksid õnnelikud, kasvõi siis lahus elades.
Südant ei saa keelata ega käskida. Südame häält võib vaigistada mõistusega, kuid rahulolematus jääb ning pime allumine aegunud moraalikoodeksile kuhjub inimese sees stressina, stress aitab kaasa mitmete haiguste avaldumisele, alkoholismi ja ravimsõltuvuse väljakujunemisele, karjäärialastele ebaõnnestumistele, eluea lühenemisele.
Pooldan vabameelseid kooselusid, kus teineteist austatakse ja armastatakse tema individuaalsuses. On äärmiselt inimlik aeg-ajalt armuda, ka siis, kui elatakse parasjagu kellegagi koos. See ei tähenda alati lahkuminekut. Armumised tulevad ja lähevad, ning armumist ei ole võimalik ära keelata.
Ja kui ka minnaksegi lahku, siis ei ole see iga suhte paratamatu lõpp. Lahkuminek ei tähenda ka vaenlasteks hakkamist. Tihti saab endisest partnerist parim sõber, keegi, kes sind mõistab ja tunneb.
Osad suhted muutuvad pärast lahkuminekut paremaks kui iial varem, sest neid ei kammitse enam armukadedus ja hirm pealesunnitud vastutuse ees.
Tehke nii, kuidas südames õige tundub, ning te elate kaua ja õnnelikult.
p.s. Muuseas usun ma ka igavese armastuse võimalikkusesse