Kurb lugu küll kui rasedusarmid niisuguseks eluküsimuseks on :) Minu mees armastab mind koos rasedusarmidega (noh, pisut neid on) ja ütleb, et need on mu armas omapära ja (au)märk sellest, et meie kallis pisike on ikka minu kõhus kasvanud. Tõesti, siiani ei ole tulnud pähe põdeda :) Pigem vaatan vahel, et armsad väiksed valged triibukesed, mis mulle meenutavad, mis tunne oli kui meie väike mul veel kõhus oli.

To: Mair
Mina sünnitasin 21 ja 26 aastaselt. Kreemitasin nii mis kole ja olen alati tervislikult elanud. Rasedustega sain juurde vaid niipalju, kui sünnitusteid-pidi teatud hetkel väljus. Rasedusarmid on vägevad. Samaaegselt mu sõbranna ei viitsinud midagi kreemitada ja rasegusega võttis juurde 24 kilo. Ja MITTE ÜHTEGI KRIIPSUVARJUGI EI OLE!!! Mis ma pean sellest arvama? Arvan siiski iga inimese isiklikku ompära. Kui SINUL,
A.Saagimil ja kindlasti paljudel teistelgi on õnneks läinud, ei tähenda veel, et ülejäänud valesti elavad.
Lõpetuseks niipalju, et ma pole veel päevagi nende armide pärast end alaväärsemana tundnud.