Olen elanud pea 30 aastat ja arvan, et tunnen mehi piisavalt hästi, aga ikka avastan mõne, kellest ma mitte tuhkagi asu ei saa. Tutvusin mõned kuud tagasi ühe meesterahvaga, kellega oleme nii öelda väga head sõbrad ja vähemalt minu poolt ka tugev tõmme (mida mul suht väheste inimestega tekib). Algul kui tutvusime olin läinud just oma mehest lahku ning selle uue tuttavaga koos olles ütlesin talle, et midagi füüsilist meie vahel ei ole,( et ka tema vastu aus olla) kuna tundsin, et pole veel uueks suhteks valmis...Kui käime kuskil väljas siis ta ööbis ka minu juures, aga magasime lihtsalt üheteise kaisus, mis on iseenesest nii armas. Nüüd siis oleks ma millekski tõsisemaks valmis, aga ei saa enam temast aru...Kui mul teda vaja on , on ta alati olemas, aga midagi konkreetset ta ise välja ka ei paku...Kui me koos oleme ööbib ta meil ja magame lihtsalt üheteise kaisus. Ainult füüsilist suhet temaga aga ka ei tahaks, kuna see paneks mind kindlasti veelgi rohkem painama! Samas saab ta pidevalt telefonile messe, et mingi suhe tal kindlasti on (kellegiga igaljuhul koos ei ela ja abielus pole olnud).
Ma ei taha ka midagi konkreetset küsida, kuna kardan, et siis rikun järsku kõik ära??? Kuna algselt ju määrasin reeglid mina, kuigi nüüd olen omaarvates piisavalt välja näidanud, et ta meeldib mulle ja ma hoolin temast!
Kas ta on lihtsalt mugav? Vajab ta hea sõpra või mida? Võibolla olen keskaegne, aga arvan siiski, et lähenemiskatsed peaks tegema siiski mees... Samas tagasihoidlik ta oma natuurilt minuarvates ka pole...Kui ma talle ei meeldi, miks ta minuga siis pidevalt suhtleb ja veel meil ööbib...ja minuga kontakti otsib?