..vestles oma teismelisega just praegu ja võttis tema allkirja järgnevale ankeedile:
1. füüsiliselt ei ole karistanud
2. taskuraha ära ei ole võtnud
3. nurka ei ole pannud
4. koduaresti ei ole pannud...

teise teismelise allkiri tuleb hiljem..:)))
isver, kuulge, ma pean hakkama oma lapsi kasvatama, ma avastasin, et ma olen mõttetu lapsevanem....

isa peksis mind veel teismelisenagi rihmaga, vitsaga, käega -millega iganes, mis käepärast juhtus olema. püsivaks mälestuseks näiteks alanenud kuulmine vasakul pool, kuhu tuli üks õnnetu kõvem litakas lahtise käega. undas kõrvake nädal aega ja pärast normaalseks pole läinud. (juhtus kuskil 15 aastat tagasi)
isa muidugi leidis, et "selle kuradi muusika kuulamise" pärast läks.
füüsiline valu on vaid peksu üks külg -teine on hingeline valu. nimelt on ju peksmine üks teise inimese alandamise viis. ma ei andesta oma isale iialgi, ega tõsta kätt oma laste vastu.

lihasooja_lilleke
Kogu jah allkirju ja tee lepinguid. Pärast hea lapsi kohtusse kaevata :))

to mees...

se oli hää, see oli kohe tänase päeva maiuspala..ära arvasid, ma olen neile titest peale kõrva sosistanud oma juriidilistest võimalustest ja võimekusest....:)))

*naerab..peaaegu homeeriliselt...))

Kui olin 10-12 või sinnakanti, kargas ema mulle pidevalt juustesse kinni, üritas igapidi just vastu pead peksta (arvata võib, et ega minagi kõige malbem polnud, aga see oli ikka liig). Hiljem suutsin vastu anda, siis mutt taganes ja ei üritanud enam. Siiani hõõrun talle seda tihti nina alla, ei kavatsegi andestada. Ja kõige veidram - ta ajab kõik tagasi, väidab, et midagi niisugust pole olnud, vot see ajab eriti vihaseks!

Mina sain paar korda ema käest kere peale - õigesti tegi, sain ruttu aru p..sest pähe.(mõni ehk kahtleb)
Oma lastele ei raatsinud peksa anda, nüüd on juba sellet east väljas ka.

lihasooja_lilleke,

"ma ei tõtta halvustama ei peksjaid ega pekstavaid, liiga palju on erandeid..."

ma ei saanud otsest vastust-mida siis sellise lapsega ikkagi teha, kes eelpoolloetletud tegusid teeb?

Kui sa vastad,et räägi lapsega või lihtsalt noomi teda,siis selle peale mina lapsena virutasin vanematele jalaga.

pille

otsest vastust ei ole, ma ei suhtle oma lastega käsiraamatust/oma põhimõtetest jäigalt kinni hoides ning näpuga järge ajades a la..vaadake sisukorrast
sõltub milline laps seda tegi, miks tegi, keda just kividega loopis (jaajaa), millise kiviga loopis ja veel tuhat ainult tajutavat faktikest, mis vaid koos eksisteerides õige pildi ja siis ka vastavalt olukorra käitumisjuhendi annavad..
mind ei ole lapsed jalaga löönud, järelikult ei saa ka ausalt ja adekvaatselt vastata, oletusi pole mõtet teha...
röökiva lapse olen küll poest ära tassinud, oli hirm, et kordub situatsioon..ei kordunud, piisas ühest korrast tal mõistmaks, et mulle EI mõju, et mulle ei mõju ka teiste inimeste hurjutamine - ei oska last vaikima sundida.

to LS Lilleke: aitäh kaasatundmast,ei peksnud mind keegi,lihtsALT 14 A poisikesele tundus füüsilise karistusena,kui seks mõni päev vahele jäi :( Eks ka nüüd vanainimesena samuti,vahe aint selles...et nüüd nagu "kõik see" rohkem enda viitsimises kinni...:)!

to piloot...

kle, ole sa ise südamest tänatud.ma tänase teema puhul juba tundsin ennast kasutu lastevanemana ja mõtlesin, et järsku annaks kuidagi takkajärgi..nuhelda..:))
aga arvestades sinu kogemust , loodan nüüd südamest (arvestades oma pekstavate ealisusega) et ehk keegi neid juba karistab..oo mai gaaaad..:))))))))

grrrrrrrrhhhhh ema elas oma ilmselt töö- ja muid pingeid meie, laste peal. senikaua tänitas ja end üle kruvis, kuni saime juustest tuustida et karvad talle pihku jäid. :(( ja oleks siis kui viha (süüta laste peale, no see toakord või halb hinne polnud seda väärt!) lahtus, egas siis keegi ei vabandanud. ja kui veel päras seda tramburaid nägu mossis oli, siis hakkas uus laul: ei olda piisavalt tänulikud, ja üldse tal oli ju õigus jne. kohitavalt alandav oli see sõprade või külaliste ees...... ja mina lambuke, ei osanud julenud vastu hakata, nüüd mõtlen et oleksin pidanud! minu laps juba ei lase mul endale füüsiliselt laksugi anda, eelpuberteediealine ja loeb mulle oma õigusi ette. imetlusväärt enesekindlus, mulle meeldib.:) aga ema, kui jutuks tuleb, siis kohutaval kombel haavub. et kõik mis ta meile tegi, tegi ta õieti ja hea pärast. suhted on praegu vägagi head(kooliajal ikka eluisu läinud lausa oli), aga ju tal siis ehk süümekad ka on, kui niiiii valuliselt igasugust meenutamist sakutamisele ja rihmaga (riidepuu vm mis pihku jäi) nuhtlemisele võtab.

naeran lihasööja ja piloodi dikussi:))) armas tegelikult
* tegelikult minu ema põhimõte oli, et löö last,aga ilma vihata,see eest asja eest...puhh,jube alandav oli,kui rihmaga sain ja ema ise päris rõõmsat nägu asja juures tegi...see paar aastat,mis oma lastele ihulist nuhtlust andsin,tegin seda tõega vihaga ise...uhh,loodetavasti olen nüüd kasvastustööga saavutanud, et
head lapsed,
need kasvavad vitsata,
arm (ausus enda vastu eelkõige) aitab elada neil...

* igastahes,kui lapselapsi peaks silm kunagi nägema,siis passin peale...igaksjuhuks...krdi geenid:(

Meie peres oli karistajaks peamiselt ema. Kui isa pidi ema nõudmisel õele rihma andma, siis ta lihtsalt kõigutas rihma, nii et see korra ka mu õde puudutas (seda oli isegi lapsena päris naljakas pealt vaadata). Ta selline õrnatundeline meil, lapsi ei löö ja pole kunagi löönud. Hirmutamiseks oli meil vits kapi otsas. Seda sain maitsta ainult korra ema käest. Jäi väga alandatud ning ülekohtune tunne, sest ei tea ma siiani, mille eest mind karistati. Aga olen andeks andnud, sest kes ikka on täiuslik lapsevanem ... Meid kasvatati ikka rohkem armastuse kui vitsaga. Ja, näe, hästi tulime välja.

Loe ja imesta. Mis jõletised teie vanemad küll olid. Ei mind ega minu venda pole iialgi löödud, tutistatud ega nurka pandud. Ka ei kasutatud meie peres verbaalset vägivalda. Ja polnud me mingid musterlapsed, sai igasugu tempe tehtud. Ema-isa oskasid probleemid ilusti sõnadega lahendada. Kõige suurem karistus, mida mäletan enda puhul, oli see, et ei lubatud pahandusepäeval kinno minna. Ja kasvasime korralikeks inimesteks ning ka oma lapsi (kummalgi kaks) ei ole me kunagi löönud. Sellele vaatamata on nad kõik head lapsed. Kas meie perekond on siis nii erandlik?

kui laksu anti, siis see ei solvanudki. aga ema andis korra rihma ja mingi m6ttetu asja eest ka veel, seda on praegugi vastik meenutada, valus oli ja solvav oli ka. ja onu andis vitsa kunagi, siiani m6tlen, et idiootlik tegu. mingi 6unapuu otsas ronimise eest - krt, oleks ju v6inud raakida rahulikult ja kui ma ikka oleks 6unapuu otsa roninud, siis alles oleks pidanud vitsa valja kiskuma... ei kannata, kui vanemad vahel oma sita tuju laste peale valja valavad. isa oli mul alati rahulik ja austan teda vaga. samas, ise olen oma nooremale 6ele vastu paid ja jalgu andnud mitte millegi eest - siiani kahetsen kah.

Mäletan korda, kus ma kodus lõhkusin jooksult suure põrandavaasi ära. Ema kuulis, tormas tuppa, tutistas ja lükkas mu nurka, kuhu ma ka röökides jäin. Valus küll ei olnud, aga siiamaani mäletan toda alandustunnet. Sest ega ma ju meelega. Ma täiesti kogemata. Rohkem enda füüsilist karistust küll ei mäleta....
Vanemad õed küll terroriseerisid. Kui ma kõrvaltmaja poisiga suitsetamisega vahele jäin, siis pidin nende ees põlvili paluma, et nad emale ei räägiks. Ikka rääkisid. Ainult ema keelas neil sellest isale rääkida

Pillele

Kõigepealt tuleb küsida, miks see laps niimoodi üldse käitub? Ehk sellepärast, et vanemad on teda halvasti kohelnud, tema suhtes hoolimatud olnud või teda peksnud?

lihasööjaga nõus, oma lapsed ka füüsilise karistuseta üles kasvatanud, lihtsalt inimesed ei viitsi rääkida, algul mõtlevad, et laps on väike ja ei saa jutust aru, hiljem ei viitsi selgitada ja vaielda, lihtsam siis laksutada ja samas oma pingeid maandada

Emilia,

kuigi vanemad kohtlesid hästi,lausa hellitlevalt, polnud kunagi hoolimatud,pöörasid lapsele piisavalt tähelepanu jne.

ja nad püüdsid rahulikult seletada,et nii ei tohi teha jne.

Aga olin lihtsalt ulakas,vallatu iseloomuga,energia ülejääk ja tahtsin teha kõike risti vastupidi.

Ja nii loopisingi võõraid möödujaid kividega,lõhkusin naabrite kasvuhooneklaase,ronisin üle aedade ja viskasin naabrite aias vedelevaid asju kaevu, keerasin kuuri ukse lukku ja ema pidi mitu tundi kinni istuma jne jne.Ühesõnaga pahandusetegemine oli põnev ja ilgelt nalja tegi.

seepärast leian,et selle eest füüsiliselt karistada saamine oli asja eest küll.

Loomulikult, on ju selliseid lapsi, kes sõna ei kuula, tahavad proovida vanemate kannatuse piire, tahavad neid lõdvemaks saada.
Keda ei pidurda mitte mingi rääkimine. Aga üks hea keretäis paneb asja ilusti paika. Mina olin ka selline.

Pille - ja meeldib senini?
Väike laks ehk?
Või pisut laksum?
Seoks käed kinni, tõmbaks küünarnukistki kokku ja siis veel lakke....
Võtaks piitsa, paitaks kergelt tuharaid ja kus siis alles virutaks!
Mmmmm.....oled tõesti ahvatlusväärne.....

Laps vajab füüsilist karistust kui meedet, piiride ja korra tajumiseks! Ilma füüsilise karistuseta lapsed ei saa elus hakkama!

Lapsed saavad füüsilise karistuseta väga hästi hakkama, on vanemaid, kes ei saa lapsi selleta kasvatatud. Tavalisesti on vägivald lapse vastu põhjustaud siiski vanema jõuetusest või oskamatusest olukorraga toime tulla või ennast lapse silmis kehtestada. Vägivald on üks kergemini teostatavaid viise vanema (kes on füüsiliselt tugevam) poolt lapse üle domineerida. Kes ka ei viitsi kätega vehkida, see armastab näiteks alandada, mõnitada ja muudmoodi lapse eneseusku ja enesehinnangut kõigutada, mis on samuti vägivald ja mille ainus eesmärk ei ole mitte piiride seadmine ja tunda andmine, vaid nimelt domineerimine, et laps mitte ei arvaks, et vanem on oma vigade ja probleemidega lihtsurelik.

Min sain lapsena peksa ja minust kasvas tore, hea, ilus ja tark inimene. Minu naabrimees ei ole peksa saanud ja tema on vastik, halb, kole ja loll inimene. Kuna inimesel pole kunagi hilja paremaks muutuda, siis olen võtnud enda elueesmärgiks naabrimees ühiskonnale sobivamaka liikmeks vormida. Meede, mida kasutan, on korrapärane peks vitsa, triikraua juhtme ja lahtise käega. Mis mind imestama paneb on politsei ja kohtuorganite kummaliselt tõrjuv suhtumine minu pingutustesse. Ei taipa....lapsskasvatuses aksepteeritavas võtted pole äkki enam lubatud täiskasvanu õigele teele juhtimisel!!!????
Kui kuue kuu pärast vangist välja saan, hakkan ka kohtuniku, politse ja loomulikult jätkuvalt ka naabrimehe peal kasutama oma maailma paremaks muutmise.võtteid. Keegi peab ju ka sellega tegelema!

Kurb lugeda, kui palju ja kui tühiste asjade pärast lapsed peksa on saanud.

Mul on väga kahju kõigist neist pekstud lastest, kes oleksid olnud ära teeninud vaimselt tasakaalukaid vanemaid ning armastust ja hoolimist.

Tekkis küsimus: millal on laps peksueast väljas? Kas siis, kui on reaalne oht, et laps suudab juba iseenda kaitseks välja astuda ja võid ise peksa saada?
Vägivald põhjustab vägivalda, see küll mingi kasvatusmeetod ei saa olla. Saan aru, et katus sõidab korraks ära ja afektiseisundis annad litaka tagumisse pehmesse kehapiirkonda, aga et külmalt kaalutledes valmistad peksu ette, pead moraaliloengu ja hakkad siis tuimalt oma last peksma, kes on sinust a la 10 x väiksem. See ei ole normaalne.

Mina olin ka selline laps nagu Pille, kes põhimõtteliselt tegi pahandust. Kui ema ütles, et jõe äärde ei tohi minna, siis mina läksin ja ukerdasin seal niikaua kuni sisse kukkusin. Kui ema ütles, et kell 20 tuleb tuppa tulla, siis mina tulin 22. Mäletan isegi korda, kui isa käis külapeal mind autoga taga otsimas, aga ma peitusin põõsasse ja läksin ummbes tunnike hiljem koju, tegin lasteaia duširuumis lõket jne.

Ema rääkis korduvalt ilusti nendest asjadest ja isa ka, kuid miski ei aidanud. Meil oli tegelikult vanematega väga hea suhe ja kui ma parajasti ei olnud paha laps, siis olin vabatahtlikult superhea laps - pesin nõusid, koristasin kogu korteri, tõin puid, joonistasin pilte/kaarte vanematele, korjasin lilli jne.

Hoolimata sellest, et sain vahel tutistada ja rihma, ei ole ma seda kunagi vanematele ette heitnud. Mul oli vanematega ülimalt usaldusväärne suhe ja ema on siiani minu parim sõbranna. Ma lihtsalt mõistsin, et sain karistada asja eest ja seda oligi tol hetkel vaja.

Lapsed lihtsalt on erinevad. Omal laps veel nii pisike, et karistamise üle pole olnud vaja pead murda ja kindlasti ei karistaks ma teda kergekäeliselt. Samas kui miski muu enam ei aita, siis ma ka ei välista seda.

oma vanemat poega füüsiliselt karistanud,kohutav süütunne painab,aga kui näen ,et ta võrreldes noorematega nii mõistlik ja tugev on,annab see mulle veidi rahu.Väga valus on ,kui pole aega ega jõudu rääkida lapsele,miks seda ja teist teha ei tohi ja hoopis laksu vastu pepeut annad või tutistad.See on vanemate võimalus kiiresi asju ajada aga laps saab trauma.Eks ka loomade vanemad hammustavad vahel poegi,kui need öle käte lähevad.Psühhopaadist vanematelt tuleka aga lapsed ära võtta.Pidev alandamine ja peksmine mõjub ikka laastavalt.

loogiline, et rihma või vitsaga peksta, alandada või terroriseerida ei või. aga väike tutistus või nähvakas vitsaga, kui laps ikka väga ülbeks läheb, ei tee midagi halba. saab aru, et tegi valesti ja järgmine kord juba teab, mille eest võib nähvakat saada. saate aru, mis pehmosid te selle ainult rääkimisega kasvatate? tänavapildis ja kollektiivides kohe näha, kes pole vitsa saanud.

Olen minagi väiksena rihma ja vitsa saanud. See oli see periood kus kippusin pätiks kätte ära minema. Õnneks see veel päästis mind.