tere
ei osanud yhtegi foorumit valida, niiet palun vabandust kellele see jutt siin ei meeldi!

niisiis on mul suur mure,koolis nõutakse uurimustööd nõukaaegsetest mälestustest. niisiis mõtlesingi, et äkki leidub siin selliseid inimesi, kes viitsivad paar minutit mõelda ja siis siia mõni meenutus yles kirjutada.
oleksin ylimalt tänulik!!!


kätlin

Mingil ajal olid jube populaarsed puukotad. Neid saadi poest harva ja kui õigel ajal peale ei juhtund või polnud kaubanduses tuttavaid, siis oli nutune. Mäletan, et ma väga tahtsin neid endale aga kuidagi ei õnnestunud hankida. Kõik trenditeadlikud noored käisid selliste mustade, beezhide või valgete puukotadega.
Modern talkingu järgi oli mõnus liibukat tantsida. Ja see tuli lindimaki pealt. Vahel läks lint sassi ka.

shovinisti nurga otsingust...märksõnaks nõukaaeg või midagi sarnast, eelmine aasta oli mitu korda sündantlõhestav nostalgitsemine sellel teemal...
* kaks paari puukotasid siledaks tallast kulutanud, ühed sain tutvuste kaudu, vastne coca-cola tehas jagas oma töötajatele tööjalatsiteks neid lausa...

...ja selleks läheks pool päeva, kui hakata riburadapidi meenutama - sürrelaism tuleb meelde, sest füüsis tegi ja väljendas hoopis midagi muud, mis vaim inimeses endas mõtles ja asjadest aru sai - skisofreeniaaeg, mõnesmõttes

:D meenub see, et tööd oli kõigile, suur hulk inimesi käis tööl, aga midagi ei teinud. Aga noh, palk oli ka väike. Järjekorrad - igal pool olid järjekorrad, korvisaba, vorstisaba, banaanisaba...Tegelt ükskõik, mis müügile tuli , alati tuli sappa asuda, sest siis müüdi midagi head :) Madal üür, bussipilet maksis 5 kopikat, laste söögiraha koolis oli mingi aeg 2.50, Siis mäletan koolivormi, eriti jube oli viimane - volditud ruuduline seelik, hmm paksuks tegi :D,Koolipeod - eriti kuum sõna (minu lapsed koolipidudel ei käi, neid vist ei korraldatagi enam)1.mai paraad loosungitega Elagu NLKP! Au parteile! ja näopildid: Lenin, Marx, Engels, Breznev

Mu ema töötas kaubanduses ja sai kobar banaane. Asi oli aga selles, et need oli täiesti rohelised. Siis sai need paberkotti pandud ja siis oodatud, millal need küpseks saavad.

Poes oli vanasti väga hea ja lihtne käia. Kui täna on kõike toite kümmet erinevat sorti, siis vanasti oli hea: palun üks sai, üks leib, 200 g keeduvorsti, purk hapukoort ja pudel piima:)

Olin lasteaias ja suri NLKP peasekretär (tänapäeval nagu peaminister v nii) ja olin lasteaias 5. v 6. rühmas. Pidime terve lasteaiaga siis saali minema ja surnu auks vaikiva minuti tegema (mida eelkoollieelikud sellisest asjas teavad). Aga telekas käis ja seal oli surnud mehe pilt suures mustas raamis.

Raamatute ettetellimiseks saadeti perekonnaliikmed õhtul kaupluse ukse taha järjekorda. Kui poodi midagi defitsiitset tuli, siis pandi miilits korda hoidma, muidu mutid tapsid üksteist maha. Ämmad kinkisid uutele peredele jubedaid läikivaid seinasuurusi sektsioonkappe ja olid veel maru uhked ka. 1 kg apelsinide ostmiseks (norm 1 inimese kohta) pidi järjekorras vähemalt 2 tundi ootama. Kalja müüdi tänaval ja klaasid pesti sealsamas külma veega! (issand, kelle mokad kõik seda serva puutusid). 30 aastat tagasi maitstud kohukese maitse on jäänud senini ületamatuks ning alateadlikult otsin seniajani "seda" maitset.

Eriti naljakas oli see et polnud panku vaid hoiukassa.Riik jälgis hoolega mitu rubla kellegil seal on.Ega üle paarisaja rubla ei omanud keegi,seegi oli rikas.Tavaline et inimesel oli arvel 3.50 ,22.70 jne.Palgasüsteem oli enamvähem ühtne.Keskmine palk 80 rubla,parem 100 rubla.

tualettpaber oli ju ka üks suur defitsiit.

http://woman.delfi.ee/foorum/read.php?f=16&i=78095&t=78044
http://woman.delfi.ee/foorum/read.php?f=16&i=54554&t=53973
http://woman.delfi.ee/foorum/read.php?f=16&i=53872&t=53787

möned lingid

Oleneb millisest valdkonnast mälestusi vaja on.Igasuguseid tuleb meelde.Lastena oli huvitav joosta jaama ja vaadata kuidas suur auruvedur hakkas ära sõitma.Andis vilet ja see valge aurupilv millesse rong mattus.Kakao kuubikud olid, neid oli hea krõbistada.Vanaema tõi poest alati 20leiba neid anti lehmale ja alati tõi kohukese see oli nagu jumalik õnn.Mäletan esimest Ikarusi, selle bussi undamine kostis juba mitmekümmne kilomeetri kaugusele ära.Minul olid sukad ja selline pihik millel tripid küljes, need ei tahtnud kuidagi kinni seista siis pandi ühe kopikaline sinna tripi ja suka sisse.Kooli minnes olid vist juba puuvillased sukapüksid sellided pruunid ja paksud,aga soojad.

esimesed kuluvad maksid rohkem kui palka sain, Tartu täikalt ostsin.Värvilisi-teksapiltidega kilekotte müüdi althõlma 5 rubla kott, hästi kõrge hind, ning et kauem vastu peaks, tõmmati need kotid mingile hästi vastupidavale kotile peale, sai kauem kanda.Värvilisi suveehteid tegime lastekõrinatest, siis tulid värvitud puukuulidest ehted ....ja kokkupandavaid vihmavarjusid toodi Vilniusest..

oli majapidamine ja elasin sõjaväeosa lähedal ja mustad lõunamaa sõdurid vägistasin mu lambakese ära:)

Jäi lihtsal silma selline sõna, nagu "trenditeadlikud".
Kas keegi mõtleb välja, kuidas selle kohta nõukogude ajal öeldi?

Kui mõelda, mida head oli nõukogude ajal, siis meenub vaid tasemel rongiliiklus, tuli vaid tahtmine ja kimasidki Venemaa avaruste suunas, Riias sai iga kuu kaubareisil (eriti plaatide järel) käidud.
Jama kui palju oli aga komsomoli astumisega, pidi nagu vabatahtlik asi olema, aga ikka lausa sunniti. Olin ainuke kange kursusel, kes ei astunud ja jäin Saksamaal toimuvast komsomoliaktivistide laagri tuusikust ilma.

praegu on ka sabad. T-Marketisse sisse saamiseks peab sabas seisma. nurgas oleva vorstiletini pääsemiseks jälle saba. kassas jälle saba. aga mingit nostalgiat küll ei tekita.

punane koit tegi laste sukkpükse, ikka punaseid ja siniseid, ja kui juhtusid kogemata neid heledama pesuga koos pesema siis oi oi oi, seda pesu enam puhtaks ei saanudki. ja marati dressid - midagi hullemat annab otsida - need väljaveninud põlved.....ahjaaa, marat tegi ju uhkeid pusasid ka, neid sai vist ainult tutvuste kaudu.
ja lätist käidi lapsevankreid ja beebiriideid toomas.

tegin ka ise hiljuti sel teemal peo ja küsisin inimestelt nõu ja arvamust.
http://woman.delfi.ee/foorum/read.php?f=15&i=353664&t=351475

ja siis veel apteegisaba, kus ainult naised seisid...khm vatti müüdi;)))
mul oli suguvõsas arst...mul vedas, sai tema käest, ei pidanud seal sabata vähemalt;)))

"Trenditeadlik" "trendikas" oli minu arust vanasti moodne,popp,ülbe. Ei tule muud meelde.

Toiduained olid talongidega.Manna,riis,jahu,suhkur jne... Ei mäleta täpselt seda aega.

otsi üles enno tammeri raamat "nõukogude aeg ja inimene". seal on lademes mälestusi teemade kaupa.

kõpa: Eestis olid vatisabad, Venemaal seisti Pravda järgi sabas.

ühistransport: ümmarguste nurkade ja tuledega trollid ja trammid : ), kollased, kandilised ja jubedalt diisli järgi haisevad bussid, kollast värvi Volgad olid taksod, taksomeeter oli mehhaaniline, valged numbrid mustal taustal : )
toidupoed: kassad kauplustes kus istusid vene mammid valged torbikud peas, traadist suured sibula/kartuli/peedi korvid ja traadist riiulid. jõupaberist kuivainekotid, info sinise templina peale löödud, piimalett kolmnurksete koorepakkide, vees ujuvate kohupiimapakkide ja klaasist piimapudelitega, plastmasstopsikutes kohupiimakseem lumivalgeke, kommi ja viinalett, kus olid koonusekujulised mahlamüügi seadeldised. tomatimahla jaoks seisis kõrval teeklaas jämeda soola ja alumiiniumlusikaga. 11 kopikane tsellofankotike hernekommidega : ) suurema poe juures oli ka haisev taarapunkt, mille ümbruses oli alati haisvaid õlut kulistavaid jotasid. kilekott oli haruldus, kaubad pakiti paberisse ja poekott oli riidest või võrgust. igal pool Tallinna poodides olid kaupade hinnad samad. enne poodi minekut võis kopikapealt kokku arvestada, kui palju raha kulub. tänavatel peatustes olid klaasist külgedega neljakandilised ajaleheputkad ja olümpia ajal pandi juurde kollaseid toiduputkasid. jne jne jne jne

Mina olin siis küll väga väike, aga mäletan, et emal oli mingi kaart, et tal on kolm last. Ja selle kaardiga ei pidanud järjekorras seisma. Mingi mälestus on väga jubetatest riietest, mis moes olid. Kolmnurkne piimapakk oli. Klaasist piimapudel on meeles, selline hõbedane või kuldne pehme kork oli peal. Vanad ja hästi pehmed voodilinad keedeti läbi ja pandi tallele, sest emal ja vanamal oli neid vaja (polnud ju too aeg veel Libresset jne). Siis mäletan, et lapsed kandsid talvel kasukaid. Mina ka- sellist valget, pehme karvaga ja väga rasket.
Oli vist mingi vati ja marli puudus ka - aga kuna vanaema töötas haiglas, siis oli kapis suur rull vatti ja marlit alati. Peale seda vist ei säilitaud voodilinu.
Mingi talongi aeg tuleb meelde- suured rullid rohekate talongidega ja ise pidi kääridega välja lõikama. Huvitav, kas mingit toodet ilma talongita ka ikka sai või?

Toiduainete talongid ei ole muidugi enam selle "päris" nõukogude aja teema, need tulid kasutusse siiski alles nõukogude korra kokkuvarisemise ajal.
Sõjaajal ja pärast sõda olid asjad, mida nimetati kaartideks. Toiduained (ja muudki, ka riie, näiteks) olid normeeritud, kaartidega sai neid siis osta.
Kes teab, millal pärast sõda toidukaardid kadusid?

kiisumiisu,
kui täpne kirjeldus:-)
Olin selle juba täiesti unustanud...

Mäletan seda, kui esimest korda Kalevi nätsu sain. Aastaid hiljem tõi sõbranna ema Austraaliast bubble cummi ja see oli ikka tase! Kurvaks tegi see, et tädi saatis koguaeg ilusaid pilte Californiast, piltidel olid lauad lookas ananassidest... Täpselt ei tea, kas teadsin ananassi maitset, aga vist kompotti olin mekkida saanud.Apteegist sai "punaste päevade" ajal vaid krudisevat vatti, läbi tutvuste ka mingeid mähkmeid, millel liimiriba polnud ja mis püksis ringi jooksid. Telefoni (moblat) ei olnud- huvitav küll, kuidas siis elada saadi? Mu tütred ütlevad, et olen kiviaja inimene.

Võta see raamat. Mulle väga meeldis:
http://www.apollo.ee/product.php/0692715

Jah, vatt oli tõesti defitsiit ja kuna mina olin sel ajal veel teismeline plika, ei viitsinud ma eriti sabas seista. Õmblesin endale ise marlisidemeid, mis käimisel tavaliselt ülespoole nihkusid, kuni veri hakkas välja voolama. Mäletan, kui palju riideid sai niimoodi ära rikutud. Samuti pesid emmed oma lapsukeste mähkmeid, ja seda tehti tihti käsitsi. Pesumasin oli veel tehnikaime ja väga paljudele polnud see masin taskukohane. Nõuka aja lõpus jõudsid ka meieni vuokkosed, aga neid sai ainult valuuta eest osta ja valuutat vahetati üle mõistuse kõrge vahetuskursiga. Need, kes pääsesid tol ajal välismaale, olid minu silmis rikkurid. Piiri tagant toodi tehnikat ja sellega tehti ülikasulikku äri. Jaapani teleka või videomaki eest saadud rahaga oli võimalik parandada oma elamistingimusi või soetada endale väike maamajake.