naerab sinu kommentaari üle..... mina olen ka lahutatud, minu elu ei jäänud küll seisma, hoopis vastupidi läks ales käima. Laste tõttu on meie suhted exiga tihedad, ta osaleb nuimelty oma laste kasvatamises ning et me väga suuri apse ei teeks, siis oleme kokku leppinud, et aegajalt teeme koos ülevaate , kuidas meil kõik kulgeb. pealegi on minul vähe aega lastega tegelemiseks, sest õpin ja töö nõuab ka palju ringiliikumist, seetõttu on lapsed võrdselt nii siin kui seal. Mina ei surgi teiste elus, küll ei ole jah endale uut meest HANKINUd, nagu sa nimetad, sest ma ei hangi mehi, tore sõber aga on mul küll, kellega suhtlen. Arusaamatu, kuidas te nii kivistunult olete selles kinni, et exid ei või sõbralikult suhelda ja exnaised on pahad. Vat ei ole . Hoopis tunnen, kuidas vabanedes ahistavast kooselust( mõne inimesega on lihtsalt raske koos elada, see ei tähenda, ei inimene halb on, minu exmees oli minu jaoks oluline inimene ja on ka praegu´) on meie suhted vägagi head ja me mõlemad hoolime oma lastest. Kas sellest on tõesti raske aru saada. Vastupidi ei mõista mina, miks peab lahku minnes kedagi vihkama ning suhted lõpetama, siis peaksin tunnistama, et olin abielus 20 aastat jubeda inimesega, nii see ei olnud.
Saage aru , et lastele on väga olulise ema ja isa ja nende suhted, olenemata sellest kas nad elavad koos või mitte. Mul on hea meel, kui nad mõistavad , et teineteisest hoolivad inimesed suudavad ka lahku minna mõistlikult ja suhelda edasi.
See ongi ju pere : mehe jaoks ongi ju tema lapsed pere, naine ei ole sugulane , lapse on sugulased, nad on järeltulijad ja pärijad.