Mina olin samasugune vaidleja. :)
Ja seda mitte mehe närvi ajamiseks või tema alavääristamiseks, vaid asi tõesti selles oligi, et suurem seltskond oli ainus koht, kus sain oma arvamuse asjade kohta välja öelda. Koduseinte vahel tähendas mehele minu arvamus "lapse jutt" ja "ära hakka rääkima sellest, mida ei tea".
Ja muidugi oli ta siis alati hirmus pahur ja tige, kui enamus seltskonnast järsku arvas mõne asja kohta samuti kui mina.
Aga kõige "parem" selle asja juures oli see, et tavaliselt võttis ta mõne sihukese vaieldud teema paar nädalat hiljem uuesti ülesse (kodus) ja teatas suurte süütute silmadga, et vaat tema arvab muideks nüüd sellest ja teisest asjast näed sedasi, võtku ma heaks või pangu pahaks! Ja, üllatus üllatus, muidugi oli see "tema enese tarkusest" tulev arvamus üks-ühele sellega, mis tuli minu suust ja sai tema sõpradelt kinnituse. Ainult et selleks hetkeks oli ta nagu nõiaväel selle unustanud ja vaatas mind sellise kurva näoga, et "kahju, et sina seda ei mõista". :)