Olen 39-aastane ja ei taha lapsi. Olen tundnud siiani peresid kel on lapsed ja kes nö. on öelnud,et ei saa seda teha ja toda kuna pole lapsi kuhugi panna.Miks siis soetada omale lapsed kui nad hiljem takistuseks või segavateks faktoriteks muutuvad?Arvan,et tuleks siis oma eluplaanid nii seada,et enne kõike enda vajadused üle vaadata ja siis mõtelda kas laps sobib nendesse plaanidesse,et hiljem poleks``kirumist``.Minu eluplaanidesse ei sobi laps,mõni naistest pole lihtsalt emaks loodud.Ei taha selle kirjutisega ühtegi lapsevanemat ega naist kes on ema....solvata.See on lihtsalt minu arvamus.

Mu peres on siis asi lahendatud nii:
Mina pean ema üleval kui ta vanaks jääb (ise ta ütleb et me oleme ta kolm pensionisammast kuna ta kogumispensonit ei teinud rohkem kui kohustusliku) ja õed sünnitavad lapselapsi. Sai nii kokku lepitud kui olin umbes 20. Õed on nooremad.
Mu mees on ka sellega enam-vähem päri ja ei sunni laste saamist peale (arvab, et maailm on niigi üle rahvastatud).

Appi, no kuhu te neid lapsi siia veel sünnitate? Kas ühiskonnale jalgu või teistele inimestele kukile või ?
Inimesel peaks ikka niipalju enesekontrolli olema, et hormoonidest jagu saada ja peaga mõelda, mitte ainult alumise poolega.
Inimesi on niigi liiga palju ja igalpool maailmas on ÜLERAHVASTATUS (KA MEIL).

Ja siit ka näide:

5000 e.Kr.-1000 e.Kr - oli eestis 500 inimest.

1200-1550 - Muinasaja lõpust, keskaja algusest, XIII sajandi esimesest poolest on Eesti rahvastiku kohta olemas esimesed kirjalikud allikad. Taani hindamisraamatu, Henriku Liivimaa kroonika ja arheoloogiaandmete põhjal on Eesti rahvaarvuks XIII sajandi alguses saadud 150 000-180 000 inimest.

1600-1625 - Rahvaarvu pärast Liivi sõda aastal 1601 on hinnatud 110 000-135 000 inimesele, pärast Poola-Rootsi sõdu 1625. aastal võis see olla umbes 100 000-120 000.

1695-1712 - 1640-ndateks aastateks oli Eesti rahvaarv kasvanud 120 000-140 000 inimeseni. Kuna XVII sajandi jooksul Eesti rahvastik suuremaid vapustusi üle elama ei pidanud, siis kasvas rahvaarv kuni sajandi lõpuni jõudsalt, ulatudes 1695. aastal 350 000-400 000 inimeseni.

1725-1915 - Eesti ala minekuga Vene keisririigi koosseisu algas Eestis kahe sajandi pikkune rahuaeg, mis tõi kaasa rahvaarvu pideva kasvu. Kui 1712. aastal elas Eestis 150 000-170 000 inimest (tõenäolisemalt siiski rohkem), siis sajandi keskel juba 335 000 ning 1800. aastal umbes 500 000 inimest.

1920-1939 - Esimene rahvaloendus toimus Eesti vabariigis 1922. aastal. Selle järgi elas Eestis 1 107 000 inimest, kellest 999 500 elas alal, millel viidi läbi 1881. aasta rahvaloendus.

1940-1958 - 1945. aastal liideti suurem osa Petserimaast ja Narva jõe tagused alad taas Venemaa külge ning nende alade elanikud enam Eesti rahvaloendustes ei kajastunud. Teise maailmasõja lõpuks 1945. aastal oli Eestisse järele jäänud umbes 809 000 elanikku.

1959-1989 - Eesti NSV-s korraldati esimene rahvaloendus 1959. aastal. Selle järgi elas Eestis 1 197 000 inimest. Edasised rahvaloendused näitasid rahvaarvu kiiret kasvu: 1970. aastal 1 356 000 inimest, 1979. aastal 1 466 000 inimest ja Nõukogude aja lõpus 1989. aastal 1 566 000 inimest. !!!!!!!!

1990-2009 - 2008. aastaks oli eestlaste osakaal tõusnud 68%-ni. Esimene rahvaloendus taasiseseisvunud Eesti vabariigis toimus 2000. aastal. Loomulik iive on XXI sajandi esimesel kümnendil vaikselt kasvanud ning muutus 2008. aastal esimest korda pärast iseseisvuse taastamist taas positiivseks. 1. jaanuari seisuga 2009. aastal oli Eestis elanikke 1 340 415.

!!!!!

Lugege see statistika läbi ja enne kui te hormoonidest lolliks läinud titeveskid jahvatama panete, siis mõelge ikka ka enne, milline katastroofiline rahvaarv meid 500 kuni 1000-nde aasta pärast ees ootab! Inimene inimese küljes kinni, kas see on teie meelest kvaliteetne keskkond või ??!
Egoistid olete, kes oma järglaste nina eest kaugemale näha ei taha.

päris lastetuks küll ei taha jääda, kui ise lapsi ei saa, siis lapsendaks. aga võtan lapsesaamise teema päevakorda peale 30ndat eluaastat, praegu küll veel mitte.

Lastega ikka nii ja naa.Vastu ei ole,kuid kuidas neid saada kui teine pool mitte põrmugi selleks lootust ei anna.Nüüd olen jõudnud järeldusele,et enne kui kokku minna tuleb lapsed ära teha.

Ja ikkagi on nõnda, et mida enam sellele mõtlen, seda kindlamaks muutub arusaam, et ma EI TAHA LAPSI, peitugu selle juured siis kus iganes. Võib-olla sain eelmistes eludes "ettenähtud" laste arvu kuhjaga täis. :)
Ehk mõistan seetõttu keskmisest paremini ka mehi, kellele vastu nende tahtmist laps(ed) kaela sokutatakse (nt väidab naine, et võtab rasestumisvastaseid tablette, tegelikult aga mitte ning jääb tahtlikult nö salaja rasedaks jne).

(P.S. Muide: selles, et leidub piisavalt ka niisuguseid mehi, kes oma naist ka pärast laste sündi armastavad ja ihaldavad, pole ma kunagi kahelnud.)

Paljud inimesed seepärast vannuvadki igavest vankumatut seisukohta, sest hinnangud tehakse mineviku ja oleviku sündmuste pinnal. Seetõttu võivadki tuleviku ootamatud, ettearvamatud (ja neid on palju) sündmused, ühiskonna arengud või kohtumised muuta kardinaalselt seniseid seisukohti. Vastasel juhul elaks ju nii nagu kunagi pubekaeas sai täiskasvanu elu ette mõeldud.

viie, kümne a pärast tahaks lapsi 30,35a kanti, enne mitte. vaja õppelaenu maksta, karjääri teha, tööd..oma elu elada ..mingi osa olemas n.ö oma pere, loomad, mees..hiljem kes teab..tihti ei lastele..aga palju minu vanustel on juba 1-2 last, armas vaadata. aga mähkmed vastutus 20-30a või rohkemgi nende eest..kool, tujud, lasteaed,riided, trennid õudne.. enne tuleb endale elada..ja siis hiljem vaadata kuidas lastega.
või lapsendada kui ei saa lapsi. kõik ei peagi lapsi saama.aga võivad, kui on hoolivust, tahet lastega tegeleda, võimalusi neile ja endale.
elu on enamus eestl. raske, kuhu veel need lapsed panna.

Mina ei taha ka ja põhjuseid on küllaga. Üks põhjustest on see, et meditsiin muudkui leiutab igasugu ravimeetodeid ja ravimeid jne jne, aga naiste ja sünnituse koha peal on küll täielik tebiilne kaos. sellises ajas , kus me praegu elame , ei peaks (ega tohiks) küll ühtegi inimest (naist) niimoodi lasta piinata! Kuni ei ole eesti riik üle läinud keisrilõikele ja seda meetodit ainsa legaalse variandina aktsepteerinud, siis no senikaua jääb minu poolt küll eesti iive tõstmata. Ja teiseks ütlen ka kohe seda, et kuniks ei ole ma leidnud asendusema, senikaua täpselt samuti iive tõstmata.
Ma ei kujuta ette, mul tõusevad lausa juuksed püsti , kui ma õudusega sellele mõtlen. Ma käin isegi hambaid puurimas ja ka siis lasen iga kord tuimestuse teha, mis siis veel muudest asjadest rääkida. Minul ei ole õnneks sellist sadomaso kalduvust ja enesevihkamist , et kusagil tundide viisi ennast piinata lasta. Pigem olen lastetu ja muide ma olen oma eluga VÄGAGI RAHUL.

Kui selline seadus peaks vastu võetama, siis viiksin mina maksumaksjana oma maksud küll Eestis välja. Kui praegu sureb sünnitusel 1-2 naist aastas, siis massilise keisrilõikega võib see arv viie- kuni kümnekordseks muutuda. Keisrilõige on tõsine ja ohtlik operatsioon, mida tuleks teha ainult elupäästmiseks.
Nii et ole tõesti lastetu, aga sellist lollust propageerida küll ei maksaks.

Olen vahepeal märkamatult saanud 39, aga ikka veel tahaks edasi lükata. Ega ole vist eriti kusagile lükata kah, aga ei tunne mingit kahetsust, ainult vahel mõtlen selle üle. Olen alati sõrad vastu ajanud, kui mulle pereelu ja lastesaamist pakuti, siis tundus mees ka kohe minu jaoks vale. Ju nad olid ka. Paradoksaalne on muidugi see, et vaid ühe mehega tundsin, et temaga tahaksin kõike, ka last, aga paraku oli just tema kõigist mu partneritest see üks, kes lapsi ei tahtnud :) Elu on selline imelik ja naljakas asi.

Sellest, et ma lapsi ei taha, sain aru juba lapsena. Kuna inimesel puudub kontroll teda ümbritseva üle, ei ole ma nõus võtma vastutust laste ees, kellele pole võimalik tagada ainult parimat. Seda ka piisavate rahaliste vahendite olemasolu korral. Peamine, millest inimesed kipuvad mööda vaatama, on siin ühes eelnevas postituses kenasti kirjas - laste elu saab tulevikus olema üks rist ja viletsus, seda ennekõige ressursside ammendumise tõttu. Kaasnevad nähud pole sugugi rõõmustavad: rahvaste ränded, sõjad, nälg, epideemiad. Väga raske on aru saada igasugustest lastetusmaksude ja muu sarnleva apologeetidest - minul näituseks puudub igasugune kavatsus pensionieani elada ja isegi selle kavatsuse olemasolul poleks sellele unistusele jäetud just suurt tõenäosust realiseerumiseks. Emotsionaalses plaanis pole mul ka soovi kellegi najal parasiteerida, niisamuti ei ole minu liikumapanevaks jõuks pidev seksimise vajadus. Sestap on kooselu prioriteetide järjekorras kõrvuti lastetegemisega. Jah, ma annan endale aru, et tegemist pole mingi ideaalse elukorraldusega aga minu jaoks on see halbadest valikutest parim. Ühtlasi leian, et ka kõige vastutustundlikum.

Mul oli ka samamoodi, et olin 26 kui jubedalt tahtsin ühe mehega last saada. Polnud üldse oluline, kas ja kuidas me oleks kokku jäänud, lihtsalt tahtsin temaga last. Tema aga ei tahtnud üldse lapsi. Läksime varsti (teistel põhjustel küll) lahku. Ei enne ega pärast teda pole mul sellist tunnet olnud.
Nüüd mul nn uus kallim juba 4 aastat, ratsionaalselt igatpidi parem isakandidaat kui see eelmine, aga vot seda tunnet pole enam. Võibolla see tuleb, võibolla mitte. Ja kuna ma tean, mis tunne on last tahta, siis ilma selle tundeta rasestumine tundub mulle kui iseenda vägistamine ja ka lapse suhtes vastutustundetu.

Kes teid siis ükskord üleval hakkab pidama. Praegu just lõppes saade pensioni probleemist. Ja jutt ikka väga tõsine, raha lihtsalt pole pensioni maksta, sest tööealisi inimesi lihtsalt tulevikus pole. Igasugu sambad ja muud invensteerimised ei pruugi tulevikus üldse enam olemas olla. Mõelge selle peale. Oma lapsed ikka mingil määral saavad vanematele toeks olla. Ei saa surmani elu nautida kahjuks, kui pole selleks midagi panustanud.

Jah, väga hea saade oli. Aga midagi pole teha, elu on mitmekesine, lisaks ei ole kõik inimtüübid ratsionaalse mõtlemisega.
Paraku ei meeldi mulle see "lapsed pensionisambaks" loosung mitte üks raas. Ja kõik perekonnad ei ole mitte armastust ja soojust täis, see tähendab aga, et see n-ö sammas võib olla ka küllaltki nõder, nii et mõnel on lisaks vanadusele veel kurbus, et su lapsed on sind hüljanud? Või aitavad sind küll, aga nägu on viltu peas.
Ei ole see asi ju nii üks-ühele kena midagi. Tore muidugi, et on ka sooje suhteid ja toredaid peresid.

Aina Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kes teid siis ükskord üleval hakkab pidama. Praegu
> just lõppes saade pensioni probleemist. Ja jutt i
> kka väga tõsine, raha lihtsalt pole pensioni makst
> a, sest tööealisi inimesi lihtsalt tulevikus pole.
> Igasugu sambad ja muud invensteerimised ei pruugi
> tulevikus üldse enam olemas olla. Mõelge selle pe
> ale. Oma lapsed ikka mingil määral saavad vanemate
> le toeks olla. Ei saa surmani elu nautida kahjuks,
> kui pole selleks midagi panustanud.


A kes annab garantii, et ma olen võimeline oma last piisavalt hästi kasvatama, et ta minu eest hoolt kannaks, kui vanaks saan? Ja üleüldse, kes väidab, et ma nii vanaks üldse elangi? Pigem korjan endale mingit raha kuskile sukasäärde, kui võtan kaela kohustuse, mida ei soovi, vaid lootuses, et ehk see end kunagi tulevikus ära tasub. Ja lapsi saada selleks, et pensionärina üksi või vaesuseks ei oleks, on ausalt öeldes jäle mõte isegi minusuguse jaoks, kes lastest suurt midagi ei arva. Kuidas saavad nii käituda inimesed, kes end lapselembelisteks pidada julgevad - müstika.

to irw
Garantiisid ei anna keegi mitte kunagi. Ja loomulikult ei sünnitata lapsi ainult selleks, et keegi vanaduses üleval peaks ja ega keegi nii igapäev ei mõtlegi. Ainult, nagu ka saates õeldi, see on kõige vanem lahendus. Ega pension pole alati olnud. Jutt, et korjan raha kuskile sukasäärde parem, on ikka väga naiivne. Praegused pensionil näinud, kuidas mitmed rahad nulliks muutunud. Raha võid autoostuks koguda, aga mitte pensionieaks. Ei pruugi neid sambaidki selleks ajaks enam olla, kes teab mis riigikord selleks ajaks on.

Kogun omale raha ise ,kullas ja hõbedas hoian seda .

kogu, kogu!

Selge ju see,et raha jaab endale ja saab koguda.Seega ei ole vanaduses kellegile koormaks.Kõik on enda ausa tõõga teenitud raha.Ise teenin ja ise kogun ning kulutan vanaduses.Mingit ebaõiglust ei ole.

Kui sündis minul tütar, oli sügav nõukogude aeg ja olemas ka kindlustus. Agent tuli mulle pakkuma varianti, et tee lapsele pulmakindlustus, 1000 rubla peale. Et laps nii väike, siis tuleb kasudega, ei pea 1000 rubla maksma, kindlustus paneb oma osa. Palgad naistel tollal olid 80-100-120 rubla ringis ja palgast oleks siis teatud summa hakatud kinnipidama. Raha oleks saanud kätte 18.a., ka siis, kui just pulmi pole ees. Ma loobusin sellest. Kui tütar sai 18 oli küll veel nõukaaja lõpp, aga raha väärtus nii langenud, et poleks saanud praktiliselt mitte midagi. Tol ajal oleks aga saanud tõesti pulmad ära pidada või toa mööblit täis osta. Nii olen ka mina kasutute tsaari rahadega lapsepõlves mänginud. Raha pole püsiv väärtus aastakümnete taha.

Hoian oma vara kuld ja hõbemuntides,kinnisvaras,ehetes,kunstis,antiigis jne.Raha,fonde ja aktsiaid ei usalda tana on,homme nullib majanduskriis kõik.

Lapsesaamist ei propageeritagi praegu mitte seepärast, et oleks otseselt keegi vanaduses ülalpidaja, vaid lihtsalt seepärast, et 20 aasta pärast on iga maksumaksja kohta kaks pensionäri üleval pidada. Me oleme siis pehmelt öeldes p-s. Lahendus ei ole isegi see, kui igaüks endale ühe järeltulija enda ülalpidajaks sünnitaks, sest see järeltulija on tõenäoliselt siis sellise maksukoorma all, et vangub ise vaesuspiiril. Tegelikult on ainult kaks varianti: kas võõrtööjõud või pensioniea tõstmine 70+. Sest selge see, et iive enam ei tõuse.

Tean mitut sellist naist, kes on end maha kandnud hambaravi kalliduse tõttu, see tähendab et on sellepärast mingi kestva alaväärsuskompleksi saanud ja partnerlussuhted sellisel imelikuna tunduval põhjusel loomata. Nii jääb ka lapsetegu ära. See pole ka üldse normaalne, et Eesti inimesed sellisesse sundseisu jäetud on ja hambad nagu tervise juurde ei kuulugi. Mõned võtavad pool elu kestvaid hambalaene ja tehakse muud sellist hullumeelset, paljud ei saa ju laenu ka. Elementaarne ravi võiks olla ikka haigekassa poolt olemas. See ON haige värk, on ju?

Üldiselt, kui inimene ei suuda oma hambaravigi eest maksta, siis pole ta eriti võimeline ka last üleval pidama - ei väidagi, et hambaravi mingi odav asi oleks, aga lapse kasvatamine nõuab ikka kõvasti rohkem rahalisi vahendeid.

Laste kasvatamine nõuab eelkõige armastust.
Lapsel ei pea olema kallid firmakad, lapsele võib ka kodus süüa pakkuda, laps ei pea käima kallites ringides, no see üldiselt ongi vaid suurtes linnades ja nende lähedal võimalik.
Ma pole iialgi mõistnud kuhu kulutatakse näiteks see raha mida kohus lapse pealt miinimumelatisena mõistab?
Ma olen küll siingi pannud tähele arutelu, et kas ikka sellest peab last ülal? Aga ei peagi ju pidama, see on ju ainult pool rahast.
Tegelikuses aga meie peres ei kulu kuidagi üle 2000 lapse kohta kuus, ei saakski kuluda. Ometi saab kõik oluline tehtud, lapsed saavad hariduse, riide selga ja kõhu täis.

Ma pidasin ikka seda silmas, et kui hambaraviks ei jätku raha, siis ei looda suhteid, mis lastesaamise eelduseks. Rääkimata sellest, et ilus naeratus tuleks kasuks ka parema sissetuleku leidmisel. Tagajärjeks ongi paljudel naistel lihttöö, kus palk selline, et valida kas söök või hambaravi. Selge see, et söömata jätta ei saa.
Ma lihtsalt tean mitut sellist naist, kes ilmselt tahaksid väga lapsi, aga on käega löömas. See on see kolmekümnendates põlvkond, kes seda kuni 19-a tasuta hambaravi veel ei saanud. Mehi on muidugi ka palju, kellele ei tahaks suhu vaadatagi. Sellist isiklikku tragöödiat on liiga palju, olgugi et ehk mitte massiliselt. Kahju on, aga ei oska nendele õieti soovitadagi midagi peale emigreerumise. Ja kõik tahavad ju õnnelikud olla, mitte elu kuidagiviisi lõpuni veeretada.

vau
Sinul ei kulu ja sa ei mõista, sa ei peagi mõistma.
Maailm ei ole must ja valge. Sinu eluoskused ei ole need mis kellegi teisel. Ma ei tea kus sa elad ja kuidas. Kuid seda tahaks küll teada kuidas sa 2000 kr. toime tuled lapse peale. Loomulikult mängib siin rolli lapse vanus.
Kui ma lapselt ta harvad lõbud ära võtan. Mobla välja lülitan ja riided ostaksin sealt haisvatest kauplustest siis ehk tuleks kuidagi. Söögi lööks kah maha.
Ma ei taha et, mu laps tunneks teistega alaväärsus kompleksi (nagu nii tunneb) reise meil ei ole, anda taskuraha kah ei saa. See kõik riivab teda. Ta on mõistlik ja mõistab kust raha tuleb, kui palju seda on ja kuhu see kulub aga silmist näha on et, ta lihtsalt lepib selle draamaga.
Samas on see elu talle hullult hea motivatsioon õppida ja saavutada kõrgeim tase enese jaoks ja oskus seda taset hoida. Ta teab mis on elu ja et, tasuta lõunaod pole olemas.

Elatis raha 1070 kr. ei ole mingi ime suurus summa.

ARMASTUS + LAPSED = ELU .

Naised, kes ei saa v ei taha lapsi, tahavad ja peaksid toetama neid, kes kasvatavad lapsi. 5-10% palgast oleks normaalne loovutada.