Neid naisi kes maakera üle ei koorma, peaks rahaliselt premeerima.

Üleskutse,
mitte teised naised ei pea võõraid lapsi toetama, vaid lapsevanemad, ehk siis ema JA isa. Kui raha pole, siis lapsi ei tee. Lihtne.

need naised on maailmale suureks abiks, kes ei taha lapsi, kuna kõikjal valitseb juba see ülerahvastatuse probleem ja tuleks kehtestada hoopis selline seadus, et kes tahab lapsi, see hakkab iga lapse pealt makse maksma ja õigm oleks oleks teha üleüldse ühelapse seadus. üks pere - üks laps ja seda kõikjal maailmas, umbes 300 aastaks vähemalt, siis ehk normaliseerub see utoopiliselt suur rahvaarv ükskord.

Ikka hea jah, et mõnedki mõistavad, mitte ei mõnita.

mis loogika - pean kinni maksma kellegi teise valikud ehk siis lapsesaamise. Maksan seda nagunii juba maksude naol...arge nyyd ahneks ka minge, synnitajad...pole te esimesed ega ka viimased emad siin maailmas...

kui lapsi ei taha, siis - kui oled vana ja haige, siis vaata, et sa oma tuttavaid-naabreid-sugulasi ei hakkaks oma murede-soovide-vajadustega tüütama. proovi ise hakkama saada eksole.

kuule, me saamegi ise hakkama ja sinult ei ole siin keegi mingit abi palunudki niiet pea mokk maas. ja mis kuradi lapsi siia ilma veel? niigi on inimesi terve p*rsetäis juba!

naera naera sa õelusekott:D

See on küll õige, et maailm on niigi ülerahvastatud, aga paraku maailm ei ole üks ühine riik. Ühe-lapse-poliitika on õigustatud ülerahvastatud piirkondades. Just PIIRKONDADES, mitte terves maailmas. Kui Eestis hakkab iga pere kohta sündima vaid 1 laps, siis eesti rahvas on varsti välja surnud ja vanureid ei suuda riik ilma tööealise elanikkonnata üleval pidada.
Samas meie ega meie lapsed ei toeta neid ülerahvastatud riike ega nemad meid. Kui meil pole enam tööealist rahvast, siis Jaapan vms ei toeta meie vanureid. Nii ka praegu ei toeta meie Jaapani vms riike.

Probleem, kui selline, on küll globaalne, kuid lähtuma peaks konkreetsest riigist.

Ei oska ju arvata, kui vana sa oled? Aga usun, et su vanus ei ole kindlasti mitte 40-tuuris.
Räägin oma kogemust. Kui olin 16 ja kõik ümberringi kurameerisid 100-ga, siis mulle hakkas vastu see iga hinna eest peikade nokkimine ligemiste tunnustustuse saamiseks. Mina nautisin ennast ja elu oma ümber. Mul olid head sõbrad ja veel toredamad hobid, tegin sporti ja ei tundnud millegist puudust. Kui sain vanemaks, siis vaadates oma kooli- ja ülikoolikaaslaste pereloomisi ja sigimiskihku, sai mulle selgeks, et oma vabadust ei taha mina küll vahetada mingi traditsoonilise elu-olu jagamise vastu. Ahistav raam ei ahvatlenud mind hetkeski, tegin ikka, mida süda lustis. Kadedad pilgud suure "pereõnne nautlejate" poolt lisasid minu valikutele plusspunkte kolinal. Ma ei tahtnud püsisuhet ega ka lapsi, sest vastutuse tunnetamine kasvas sedavõrd, kui tunnetasin, et ma ei ole valmis ei materiaalselt ega mitte ka vaimselt ja soovi, seda polnud ollagi. Millalgi enne 30-ndat eluaastat hakati mind juba imelikuks pidama aga mul oli teistest täiega suva. Mina nautisin iseennast ja elu oma ümber veel rohkem kui eales varem, kusjuures pean mainima, et ma ei ole olnud elus mingi ilge liiderdaja. Siduvaid suhteid ei igatsenud isegi salajs mitte. Röökivad tited ühistranspordis sundisid mind väljuma enne õiget peatust. Kandadeni ulatuvate turukottidega perekesksed eakaaslesed ei äratanud minus vähimatki soovi sama kogeda ega ka mitte kaastunnet. See oli minu jaoks eemaltvaadatuna kõik üks vabatahtlik vangipõlv ja elu suretamine. Minu elu motoks oli, et mitte ühtegi last ei taha ma siia ilma virelema ja ka oma vanaduspõlve toetuseks ei hakka ma ometigi järglasi sünnitama. 30-selt olin ma täpselt seda meelt, et ei ühtegi järglast ei ühiskonna hüvanguks, Eesti riigi jätkamiseks ega mitte ka oma vanemate rõõmuks minu ihust ei sünni. Ja nagu vaim, oli sama meelt küllap ka mu füüsis, sest ma ei rasestunud ka ilma kaitsevahenditeta pikemas suhtes olles. Ma ei plaaninud oma ellu ühtegi järglast ja see oli ka mu teadlik valik.
Ühel päeval aga muutus kõik. Mitte et ma oleks päevapealt mingiks titelembiks hakanud . Kaugel sellest. Mul oli ilus suhe alates 28-st eluaastast ja minu õnneks ei vajanud ka mu elukaaslane täielikuks õnneks just järeltulevat põlve. Meie suhe oli ideaalilähedane ja seda öeldes ei valeta, sest varasemaid kogemusi oli kumbagil tagataskust võtta. Siis ühel päeval ma rasestusin ja kogesin nürisünnitust. Praegu võin käsi südamel öelda, et olin selle iga normaalse naise jaoks õuduse läbielatu üle isegi üliõnnelik, sest ma tõesti ei tahtnud järglasi saada. Me kumbki ei soovinud lapsevanemaks saada. Läbikogetu oli õudus ruudus, minu kahjuks. Aga ma ei kahetsenud hetkegi saatuse õigsuses ja oma tahtes, ka elukaaslane ei tundud muud huvi, kui et kas mu enesetunne ja füüsiline ning vaimne tervis pole kannatada saanud. Järgnes arstide soovituste jada, et aasta otsa on rasestumine keelatud ja mulle määrati iagasugused ravimid sellest hoidumiseks. Võin nüüd öelda, et 4-kordsete kaitsevahendite olemasolust hoolimata jäin jälle ühel hetkel rasedaks ja sel hetkel, kui arst teatas lubamatust rasedusest, tundsin äkki, et selle lapse sünnitamiseks ei ole mul vähimatki kahtlust. Ka mu elukaaslane, kes lapsi muidu suisa vihkas, teatas koos arstikabinetist väljudes ja minu otsust teadmata, et see laps sünnib mingi ülevaima võimu tahtel ja ei ole meie asi sellesse sekkuda. Nii ta sündiski siis, väga raskelt ja suurte tüsistustega aga väga suurest armastusest ja lõpuks me isegi mõlemad ootasime teda väga. Tänaseks täiesti ravitud ja terve inimolend, kes ise juba pead ja kaela kannab. Minu lapse eakaaslased peavad mind parimaks emaks, kuigi ma ise ei usu seda siiani. Ma võin käe südamele panna ja öelda, et see on parim, mis minga juhtuda võis. Küllap sellepärast, et see juhtus nii minu kui ka mu elkaaslase jaoks just õigel ajal ja vabatahtlikult, mitte kellegi teise või üldsuse survel.
Siit ka soovitus, et midaiganes sa omale valmis ka mõelnud poleks, siis ka sinu peas võib käia mingil hetle teatud kiiks ja su arvamus võib muutuda. Elus juhtub igasugu imelikke asju.

mina päris nii ei ütle et üldse lapsi ei taha. kui leian sobiva naise, kellega nad saada siis õigel hetkel kindlasti võivad ka lapsed tulla. mul ei ole midagi laste vastu, hetkel veel ma leian et ei ole isaks saamiseks valmis, vaja enne endaga mäele saada, ja siis võib see pisike ilmaime tulla. ma olen õnneks normaalne mees, truu ja minuga on üldse igati lihtne. aga hetkel veel ma leian et ma ei sobi isaks, liigun sinna poole :-) Päikest teile kõigile!

Laste mittesaamiseks on meestel kõige lihtsam võimalus lasku munad maha võtta ja ongi lõpp lool.Naised tehku lapsi seemnepanga abil niipalju kui jõuavad üleskasvatada.

to vana Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kuule, me saamegi ise hakkama ja sinult ei ole siin
> keegi mingit abi palunudki niiet pea mokk maas.
> ja mis kuradi lapsi siia ilma veel? niigi on
> inimesi terve p*rsetäis juba!

Pensionil juba või ? Kui nii siis ei tohiks sinul midagi selles vastu olla, et pensionist teiste laste makstav osa ehk 50% maha võetakse. Hakkama saad sa ju ise.

Need, kes ei soovi lapsi, on oma tulevikku väärt.
See on teadaolevalt laste päralt.
Hakakem siis lähimate iibegigantide kombeid õppima, sest need hõivavad meie elukeskkonna juba järgmise 20 a. jooksul ja eesti keelt pole meil peale interneti kusagil kasutada.
Ise loodan küll, suurt perekonda luua.

Lapsesaamise plaane saavad või vähemalt peaksid pidama paarid, kellel on toimiv suhe. Kui inimene pole leidnud enda kõrvale sobivat partnerit, siis vabatahtlikuks valikuks lastest loobumist pidada ei saa. Ma usun, et neid on tegelikult väga vähe, kes on täiesti veendunud ja öelnud laste saamisele kindlalt ei. Pigem on ebaõnnestunud suhete, räsitud hinge, vanusega kaasnevate sünnitusriskide jne tõttu olukord viinud loobumiseni.

Lapsed on nuhtlus.

Tore nähe, et ma ei ole ainuke kes suure tõenäosusega ei taha kunagi lapsi. Mida aeg edasi, seda vähem tahan.

Kas sinu mees ka lapsi ei taha?

küll tahavad aga häbenevad.

Juba eelmise sajandi 30-ndate lõpus arvutati välja, et tollase Eesti Vabariigi põllumajandus suudaks ära toita 20 miljonit inimest.
Meid on vaevalt üle miljoni, aga lambad juba soiuvad ülerahvastatusest.
Muideks, Indias elab 1/6 maailma rahvaarvust 1/45 maakera maismaapindalal. Seega äärmiselt lihtsustatult võiks öelda, et maakera suudaks ka 50 miljardit inimest ära toita.

mehed, kes on naisi vägistanud, peaks maksma kogu ülejäänud elu vähemalt 50% sissetulekust nende naiste raviks ja toetuseks, keda on vägistatud!

Räägin oma loo selle lapse vaatevinklist, kes ongi nö pensionisambaks sünnitatud. Minu vanemad olid algusest peale plaaninud, et mina jään vanatüdrukuks ja jään nende juurde neid teenima. Seetõttu minus ka suruti varakult maha igasugune naiselikkus, riides käisin nagu sõjajärgsed lapsed, meikida ei lubatud, juuksed lõigati lühikeseks. Hariduseomandamist õnneks siiski toetati. Mingil hetkel sain ühest pooleldi pealtkuuldud jutust kõigele jälile, ja ma ei oska kirjeldada, kui jälk tunne see oli. Igatahes lahkusin kodust päev pärast ülikooli lõppu ja pole pärast seda enam tagasi läinud. St külastama jah, aga mitte sinna elama. Lapsi mul ei sündinudki, aga saatuse irooniana kohtusin mehega, kes kasvatas 2 väikest last üksi, lõin temaga pere ja hakkasin hoopis oma laste eest hoolitsema ja neid toetama. Vanemad on endiselt elus ja nüüd juba väga vanad, aga ma ei taha neid endiselt eriti külastada. Nad saavad oma pensionitega õnneks ka ise hakkama, ja isegi kui ei saa, siis on minu palk niivõrd väike, et pärast enda ja laste peale kulutatut ei jää mitte midagi järele, isegi puudu jääb. Suurem osa lastekasvatuse rahast tuleb ju ikka isalt.
Ehk paneb see lugu mõtlema neid "lapsed-meie-pensionisammas"-lugude rääkijaid.

Tundub täpselt sobiv teema, panen siia ka selle raadio:http://blowmeuptom.com/

Räägitakse väga ausalt ka lastesaamisest ja igasugustest meestega seotud teemadest.
Päris paljud mehed ikka kahetsevad, et neil on lapsed, usun, et Eestis pole see teistmoodi, lihtsalt mehed on vaiksemad ja väljendavad ennast vähem.

Siin ongi need kaks äärmust. Üks on kalkuleerivalt lapse sünnitamine pensionisambaks, kusjuures eriti õudne, kui saadakse ainult üks laps. Minimaalse vanemliku pingutusega üritatakse sellelt vaeselt lapselt saada tulevikus mitmekordne koorem.

Teine äärmus on jälle need lastetud vanainimesed, kes elavad miinimumpensioni, ei ole enda eest enam hästi võimelised hoolt kandma ja nende elu ongi üks aastatepikkune virelemine üksinduses, ilma mingite soojade lähisuheteta. Meie majas elab kaks sellist vanurit ja see on meeletult kurb, kui raske neil on. Eks me naabritena püüame võimaluse piires aidata, aga neil endal on ka piinlik võõraste peale loota ja meie võimalused pole ka lõputud. Nii et lastetutel peaks see muretu vanaduse kindlustamine olema ikkagi üks pidev mõttekoht. Sest vanadus võib kesta päris kaua, olla krooniliste haiguste ravi tõttu kulukas ja piinarikas.

tõde Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Lapsed on nuhtlus.


kindlasti ka õnnistus.

Ei ole.

Jajah...lapsed ....aga mis siis saab ,kui sünnitad lapse nn tuleviplaanides,et tema hoiab sind ja toetab ja käib vaatamas jne.Laps saab lapse äkki ,ise vaevalt 17a või noorem veel,kool jääb pooleli ,mees kaob ära,kes siis teda toetab ikka sina ise.Ja siis veel kohtab mõnda meest saab lapse ja lõpux oledki sina ise see ,kes peab oma pensionisammast üleval ja lapselapsi :)

Ma ei saa sellest "lapsed on nuhtlus" väitest kuidagi aru.
Minu lapsed on juba suured, nii et näen seda ilmselt veidi teistsuguse pilgu ja elukogemusega kui lastetu või väikelapse ema. Jah, kindlasti oli ka raskemaid perioode, kui lapsed olid väikesed, magasid halvasti või olid haiged või kui neil oli teismeeas probleeme, aga see kõik on nii kiiresti mööduv. Eeldusel, et sa kasvatad oma lapsi armastuse, mõistvuse ja tähelepanuga, oled nende jaoks tõeliselt olemas, aitad neil leida üles oma anded, tagad neile korraliku hariduse, on sul täiskasvanud lastest ikka ainult rõõmu ja nuhtlusest on asi väga kaugel. Sul on maailma parimad kaaslased, kellel on sinuga ühesugused väärtushinnangud, kes hoolivad ja muretsevad sinu pärast, kes on sinu jaoks olemas. See kõik on parim tasu ja tagantjärele oskan ainult rõõmu tunda, et mul oli julgust lapsed saada.

Lapsed on väikesed kuradid.

pole see laste kukil elamine ka pensionieas mingi meelakkumine.
selline arusaam, et sünnitan lapsi selleks,et kunagi ei peaks üksi olema, on ikka ajuvaba ja egoistlik. mis te arvate, et lapsed õudsalt tahavad teid tulevikus kantseldada? selleks on vanadekodud ja hea kui sind seal vaatamas käiakse. kokkuvõttes on sealsed elanikud kõik ühes paadis, ainukese vahega, et ühtesid käiakse vahel ka vaatamas.
tulevikus töötad võibolla üldse surmani, näib, et oleme sinnapoole teel ja vaesed lapsed, kellel siis kõik kukil elutsevad: toida ennast, haigeid vanemaid, oma lapsi jne.
edu teile!