Lugedes ja mõeldes taas selle teema üle... Mulle tundub viimasel ajal nagunii, et meie ühiskond ei hooli eriti inimesest kui sellisest. Huvi on ikkagi ainult selle vastu, mida sellelt inimeselt saada on - maksuraha, tööpanus, järglased - st. tulevased maksumaksjad. Kui järglasi ei ole, siis inimene ise ei olekski nagu midagi väärt. Isegi mitte oma pensioni ei teeni ta välja oma eluaegse tööpanusega paljude meelest. Mis sellest, et tema maksud lähevad näiteks haigekassale (kust terve inimene saab ise väga vähe tagasi), jne. Lähevad muuhulgas mitmelgi moel ka teiste inimeste laste eest hoolitsemiseks. Nagunii oleme oma elus käsist-jalust seotud olmemuredega - et meil oleks tööd ja raha, sest siis oleme toidetud-kaetud. Väga vähe jääb selle kõrvalt aega, võimalusi ja jõudu selleks, mida tõeliselt teha tahaks. Lisandub siis see pressing, et iga naine peaks ikka kindlasti lapsi saama, muidu on ta "mõttetu". Aga mina jälle mõtlen (lisaks oma eelimses postituses mainitule), et ma ei taha aidata sellesse ühiskonda tulevasi tööorje juurde muretseda. Äkki minu tulevane laps oleks ka tütar? Äkki sattub ta samasuguse või veel hullema nö. psühhoterrori ohvriks? Ma ei sooviks seda ka oma vaenlasele mitte, rääkimata oma lastest. Aga kui meil täna räägitakse liiga väikesest sündivusest ja üritatakse kangesti selgeks teha, et meie kohus on eestlast kui sellist säilitada iga hinna eest, siis milline võib olukord olla veel siis, kui minu lapsed oleksid suured? Pensioniiga tõuseb 100 aastani? Lastetutelt võetakse pension üldse ära? Lastetusmaksust ma ei räägi üldse, aga võibolla lisatakse veel igasutuseid sanktsioone nendele, kellel lapsi ei ole - äkki otsustatakse rahvastiku jätkuva vähenemise korral, et inimesi tuleks lausa väevõimuga sundida lapsevanemateks hakkama? Jah, ma tean küll, et see jutt kõlab kohutavalt ja kibestunult... Aga samas, kas peab ühte rahvust säilitama nii vägisi, kui ta loomulikul viisil ja iseenesest ei säili? Mis on selle rahuvuse liikmeks olemine väärt, kui inimeselt võetakse täiesti tema oma vaba tahe?