Looda sa. Nagu Hvostov eile õigesti välja tõi, suurem osa selle põlvkonna noortest saab olema omastehooldusega nii rakkes, et mingit tarka ühiskonda siia küll ei teki. Ei ole lihtsalt ressurssi, et lisaks töötamisele veel õppida.

to mõtlen ka:
Mis puutub tulevikku investeerimisse, siis minu valik ongi kuld ja aktsiad. Edaspidi võib-olla ka kinnisvara.
Jah, olen mõtelnud ka sinu poolt välja toodud teisele probleemile. Lastetute (eakate) inimeste turvavõrk on hea mõte. Konkreetsemalt ei kujuta praegu ette, kuidas see võiks toimida, aga kavatsen uurida, kas ja mil kombel toimivad sarnased tugisüsteemid mõnes teises riigis. Arvan siiski, et igal juhul, ka toetusvõrgustiku puhul, tasub sisimas arvestada ka sinu poolt kirjeldatud kõige mustema stsenaariumiga, kuna elus teadupärast pole ju ühtki kindlat garantiid. Ainus kindel asi on surm. Aga ehk on sul endal mõni edumeelne idee välja pakkuda? Kas oled ise mõtelnud ja uurinud lähemalt sedalaadi tugivõrgustike kohta?

kui olin 12 a , siis otsustasin , et iialgi ühtki last siia maailma ei sünnita ja õnneks on see ka ainus otsus, mida olen suutnud 100% täita

ma tahtsin lapsi vanuses 20-30 umbes. siis aga polnud "seda õiget", kellega lapsi saada või siis olid õpingut pooleli ja karjääri alguses jne - ühesõnaga kõik need tavalised vabandused.

nüüd olen 35 ja juba 3-4 aastat on tunne, et ega ma vist enam ei taha lapsi. vaatad kõrvalt sõbrannasid lastega ja mõtled, et jumal tänatud, et mul lapsi ei ole, ehkki sõbrannade lapsed võivad ju vahepeal nunnud ja lahedad ka olla. lisaks olen hakanud tõsiselt mõtlema, kas see on ikka selline maailm, kuhu tahaks lapsi sünnitada.

Ma olen 40 ja ka tunnen, et see rong on läinud. Hakkan aru saama, et aega on vähe ja elust tuleb veel võtta, mis võtta annam. Nii paljudes kohtades on veel reisimata, nii paljud asjad veel õppimata ja kogemata - see kõik tuleb ära teha, enne kui aeg otsa saab. Ja just praegu on saabunud ka aeg, kus lõpuks ometi ei pea enam sente veeretama ja enda ülalpidamise pärast muretsema. Ei kujutaks ette, et jääksin praegu lapsega koju. Ja kui pean siis "kättemaksuks" kunagi üksi surema, siis olgu peale, suren üksi. Sama saatus ootab kahjuks ka lastega inimesi, nii et teha pole midagi. Igaühe elu läheb omamoodi ja reegleid siin pole.

Mina ka ei taha lapsi. Lihtsalt ei taha ja kōik ei teagi miks. Vōibolla ei meeldi see kohustus mis lastekasvatamisega kaasneb. Vaatan oma sōpru kellel on lapsed ja tundub, et NAD elavad ning töötavad, vaid laste nimel.
Nende naised tunduvad olevat kurnatud olemisega ja rutiinist väsinud. Seni,aga pole ma kahjuks leidnud naist kes oleks minuga sama meelt. Varem vōi hiljem on ikka tulnud ettepanek, et meil vōiks olla laps.

No mina näiteks ei taha ka lapsi. Kohe pole seda soont tekkinud. Kardan, et ei leiagi omale meest kes minuga sama meelt oleks.

pole mitte iial kahetsenud, et olen nad kõik sünnitanud ja täiskasvanuks kasvatanud
ka ei ole minul olnud iial nendega probleeme, et nad minust ei hooliks, sest olen neid kasvatanud armastusega, midagi vastu tahtmata
juba minu vanaema ütles - emaarmastus on liiga suur armastus, et seda saaks tagasi maksta, see tuleb hoopis edasi anda
aga kui ei taha siis ongi õige mitte saada, sest ilmselt ei jätku põhilist - armastust

Kui su lased on praeguseks juba täiskasvanuks kasvatatud, siis ei tea sa praegusest ajast midagi.

Kolme lapse ema - tore ju kui sa enda üle uhke oled, et oled kolm last üles kasvatanud aga selliste väidetega nagu jääks nendel naistel armastusest puudu kuna neil lapsi pole on ikka eriti nõme. Huvitav oleks kohe teada millel põhineb see väide.

Ei soovi siia maailma kedagi virelema sünnitada, vaadake, mis neid ees ootab ja, mis toimub ilmas. soovi korral võib tulevikus ehk adopteerida- neid õnnetuid on terve ilm täis, kelle vanemad ei hooli....see,mis eesmärgil neid siia ilma sünnitati, on iseasi.

Soovin, aga ei saa!

kes soovivad lapsi saada ja suudavad neist inimesed üles kasvatada - müts maha nende ees!

kes kahtlevad ja ei soovi (võiks maksta lastetusmaksu), siis ärgu sünnitagu.

kui inimene kahtleb maailma stabiilsuses, kui ei leia abikaasat, kes JÄÄKS perekonnaga kuni lapse täiskasvanuks kasvatamiseni, kui pole vahendeid piisavalt (oma ema-isa vaja toetada, tööpäevad pikad), siis ei PEA prestiiži vms pärast last sünnitama.

Kurb laps on hirmsaim vaatepilt.

Lapsed on rikastele, mina teenin parasjagu nii vähe et, vaevu saan oma elu sättida nii nagu tahan. Vaadates tänapäeva lapsi ja teades vanemate probleeme nende kasvatamisel siis teen järelduse et, minu otsus oli õige, millega säästsin end suurest jamast.

mees üle 50-le. Sul ei ole veel lastesaamise teemast vaja rääkida minevikus, mees on võimeline surmani, üleskasvatamise küsimus on hoopis teine jutt.

50+ meeste puhul pole mitte ainult üleskasvatamine hoopis teine jutt, vaid ka laste tervis. Eostada saab mees lapsi ehk tõesti surmani, aga teatud tervisehäireid (nt autism ja skisofreenia) esineb juba 40+ meeste lastel märksa enam kui nooremate meeste omadel.

Ehk on sul uuemad andmed, seega õigus,
minu, vanemad võib-olla, andmed on, et mingi 2 kuuga, vms uueneb sperma, niipalju kui seal sibavaid "ussikesi" on, kõik värsked!

Naistel seevastu on juba sündides kõik tillukesed munarakukesed olemas, järelikult kogu elu jooksul kasutatud-söödud-nuusutatud mürgid ka "kükitamas" tulevases lapses.

Mu andmed võivad vananenud olla, mõtlemapanevad ikkagi.

Minu poolt ka selline ketserlik mõte, et igal inimesel võiks olla geenipass: intelligentsus, füüsilised omadused jms.
Sealt siis välja arvutada koefitsiendi: millise toetuse ühiskond annab teatud näitajatega vanematele laste kasvatamiseks. Toimuks midagi tõuaretuse sarnast.

Kurb on lihtsalt see, et paljud inimesed, kes ise arugi ei saa, et nad on haiged ja vaimust vaesed, toodavad massi juurde, mis ei ole ühiskonnas funktsioneeriv ja koormavad teisi.
Jah, tootmistöölisi ja koristajaid on kah vaja aga neid töid saavad väikese raha eest teha näiteks sisserändajad kellele kehtivad teised reeglid. Oleks midagi kastisüsteemi sarnast nagu Indias. Seal see toimib igati.

Igal juhul arvan, et inimese kasvatamine ja ellu aitamine nii, et temast saab suurepärane inimene, on suur ja vastutusrikas töö ja ei sobigi igaühele. Eks on ka erandeid aga vaesus ja rumalus sünnitab vaesust ja rumalust ning rikkuse ja intelligentsusega sama lugu.

Niiet need naised, kes ei taha emaks saada - no problem, eks teilegi on siin oma kindel ja mitte vähetähtis koht.

Aga need naised, kes on niivõrd tublid ja targad, et on osanud enda kõrvale leida usaldusväärse ja hea mehe, loonud kodu, on haritud, maj kindlustatud, kasvatavad oma lastest tublid ja targad inimesed, samas teevad selle kõrvalt ka tähenduslikku tööd - need naised on kindlasti minu silmis aste kõrgemal lastetutest naistest.

Sest paljudel üksikutel naistel on raskusi ka üksinda hakkamasaamisel, kui aga naine suudab olla ise õnnelik ja luua tõelise kodu ning anda tähendusliku elu järeltulevale põlvele... jah, vot see on minu meelest üks tõeline naine.

*Tegu siis ainult minu maailmavaatega, mida ei kuuluta mingi absoluutse tõena. Saan aru, et on ka teisi arvamusi

-"Oleks midagi kastisüsteemi sarnast nagu Indias. Seal see toimib igati."

Loodan, et sellise maailmavaatega inimesi siin ilmas vähem oleks.

Veel arvatakse, et teinekord mõjub isa vanus hoopis kolmandale põlvele. Nt laps on autist, tema isa terve, aga isaisa (lapse vanaisa) sai isaks 50+ vanuses. Ei pruugi muidugi, lapsed võivad tulla ka igati targad.

Oletagem, et "to to Jah 24. juuli 2015, kl 18.51"

sinu mõte on paikapidav, siis on minul kohe mõte, et SEEPÄRAST SIIS (! :D) need islamiusulised on tiba kummalised ekstremistid-terroristi-moodi kaldus tegudega - nendel ju kombeks surmani naistele lapsi teha, vanad naised vahetatakse nooremate vastu ja lapsi muudkui sünnib, 23-30 last ühel isal ja ... normaalne!

:D

Olen juba 30 ja pole siiani kordagi tundnud, et tahaks last ning paistab, et ega ei hakkagi tahtma. Parema meelega laseksin ennast steriliseerida, et ei peaks soovimatu raseduse hirmus pidevalt elama sest see põhjustab mul lausa ärevust.

Mulle ei meeldi lapsed, väikelapsed. Sellised 15 pluss on juba väga OK. Kui see titeaeg olemata oleks, siis, tõsi, tahaks küll last. Aga seda pole, nii et ei - ma ei sünnita iial. Nagu keegi varem ütles, need valud ja kogu see agoonia. Jah, ma olen nõrk, pelgan isegi hambaarsti. Mis siis veel sünnitamisest rääkida. Mul on aastatega palju pappi kogunenud, kinnisvara ja muud staffi. See kõik läheb mu ristitütrele, toetan teda ka praegu, näiteks kui vaja ekskursioonile minna, annan mina talle raha selleks. Sünnipäevadel olen eriti helde, mul on hea meel, et mul on ristitütar. Tema täidab tühimiku mu elus.
Lapsed on eluõied, see on tõsi. Aga kõik ei saa sellega hakkama, sünnitamisega, laste kasvatamisega...

Minu seisukoht on selline, et laste puhul on kindel arv, kes kui palju saab, sest see kõik on ju hiljem 18 aastat suur raha- ja närvikulu. Mida rohkem lapsi - seda suurem. Kui ma kunagi lapse saan, siis jäägugi üks ja rohkem pole vaja. Vb isegi ei saa, sest olen kuulnud palju hirmutavaid asju, mis naisega pärast sünnitust juhtub. Kõhunahk läheb koledaks, juuksed langevad välja jne. Ei, mina sp oma välimust ohverdada ei taha. Mida rohkem lapsi saad, seda koledam hiljem ise oled. Ühest lapsest aitab küll, maailma on ilupuid ka vaja. Ühe lapse viljapuu võin olla, aga hiljem olen ilupuu edasi. Samas võin ka selle ainult ühe lapse lapsendada, ss ei juhtu enda välimusega ka midagi.

Sinusugune ilupuu ei peaks üldse lapsi saama ega lapsendama. Nö koledaks lähed vanusega millalgi ikka. Kui elu eesmärgiks on kirstus võimalikult ilus välja näha, siis ei peaks tõesti lapsi saama ega lapsendama. :)