Tervist. Ütlen kohe, et ei küsi nõu vaid lasen auru välja.
Oleme abikaasaga väga erinevad inimesed ja meie kooselu ei ole ühegi loodusseaduse ega füüsikaseaduse järgi võimalik. Ainult EV perekonnaseadus loob vajalikud tingimused.
Hulluks ajab aga olukord, kus Buumi ajal sai laenatud ennast lõhki st võetud palju kohustusi omamata teadmisi tulevasest MASU-st. Siinkohal peangi mainima, et oleme kõige lollem majanduslik klass... st need, kellel elamiseks ei piisa kuid suremiseks on natuke palju...
Kohustused on täpselt nii suured, et jõuame need maksta hetkepalkade alusel, kuid peale seda elamiseks ei jää rohkem kui mõnisada krooni.
Siin hakkabki minu probleem mind häirima. Tulekul on ka esimene laps, naine tööl ei käi... Tervis pidavat olema liiga kehva, et rasedana tööl käia...
Kohustused, mis on pankade ja riiklike instansside ees tahavad aga maksmist ning loomulik oleks nendega tegeleda. Samas naisuke kallike aga keeldub maksmast. Väidab, et temal on savi, tema ei maksa. Las pannakse arved kinni, las tembeldatakse eluaegseks võlglaseks... Mida riik sellega saavutab? Aga naine ei mõtle, mida ta sedasi minu mainega teeb... minu eneseväärikusega...
Kodus on samamoodi kõik tööd minu kanda. Kuna elame vanas majas, siis püüan seda võimalikult kiiresti ent võimalikult odavalt korrastada. Seepärast üritan kasutada igast materjalist ka viimast, mistõttu olen remondiga igas toas korraga sees ning elamine on nii parasjagu "hüppa karguga"...
Sellest hoolimata olen mina see, kes pühib põrandad, töötab tolmuimejaga, peseb aknaid... pm kõik, mis tolmab või eeldab keemiat on minu töö. Lisaks ka nõudepesu ja söögivalmistamine. Kuna naine on ikkagi rase ning sellest tingituna päeval magab ning vaid öösiti saab üleval olla. Laps on unerütmi sassi ajanud.
Kuna minu abikaasa ei ole kunagi minule pärandatud maja (seal elab ka minu vanaema) koduks pidanud, sest kodu ei saa olla koht, kus sa ei tunne end koduselt, kus ei ole privaatsust jne... Siis ei ole ta huvitatud kodutöödest ega nn kodu rajamisest, kus sisekujunduslikes küsimustes anvaldaks ta arvamust kasvõi tapeedi valikus. Seega on kõik minu õlul nagu isaslinnul pesa punudes... tema, kui emaslind aga vaatab asja üle, säutsub, et talle ei meeldi ja ähvardab oma muna mujale muneda...
Üha kuhjuvad arved, üha kasvavad kohustused elamises, üha rohkem energiat läheb ainuüksi probleemide analüüsimisele ning lahendusteks enam ei jagu... See on Eesti Vabariigi keskmise mehe igapäevaelu. Just siin annavad kõige valusamalt tunda seebikad, kus naised on näinud, et üks "õige" mees ei sunni naist tööle vaid lubab tal "teeõhtuid" ja padjaklubi pidada. Üks õige mees omab teenijaid, kes proua eest hoolitsevad. Üks õige mees toob naisele iga päev lilli ja räägib tundide kaupa kauneid sõnu... jumaldades oma naist avalikult.
Kahjuks reaalsus on orjus. Eesti mees, kes tänapäevases mõisatallis on peksa saanud, tuleb laipväsinuna koju, toimetab kodutöödega, viimase raha on pannud kas arvete alla või ostnud pudeli kärakat, sest mingi lõbu peab ka elus olema... Seebiooperi Pedro või Hoseega niikuiniigi voodis ja armastuses oma naisega ei võistle...
Psüühiliselt on eesti mees suhteliselt nõrk, sest ei ole võimalik auru välja lasta... Aur ei välju mitte kontserdil lava ees hüpeldes ega pubis piljardit mängides... aur ei välju mitte karaookebaaris lauldes või väljasõidul rohelusse rõõmust hõisates... Aur koguneb ja koguneb. Tekib sisemine viha, et üksi rabad ja kuhugi ei jõua. Abikaasa on kaasa, kes sind kaaslaseks ei soovi ja abi ei osuta... Ainuke suhtlemine on, kui ta tuleb välja jutuga: "Miks sa mulle kunagi lilli ei too, mind restorani ei vii, reisima ei vii ja avalikult ei nunnuta"... Siis saab mõõt täis ja eesti mees röögatab. Ta karjub naise peale nii, et vähe ei ole, lastes auru välja... Ja see tunne on nii hea... Nagu kitsas king oleks jalast võetud...
Üllatav on isegi see, et naine hakkab peale seda pisut usinamalt end liigutama ja suhe toimib. Kõik on rõõmsamad... kuni jälle tuleb rutiin ja algab mossitamine.
Jälle koguneb aur ning varem või hiljem keeb üle...see hakkab olema nii üha tihedamalt ja tihedamalt. Ühel hetkel ei oskagi eesti mees enam teistmoodi käituda, kui karjudes ja iga pisiasja peale põlema minnes... Püüdes nagu rott rattas joosta ja sammu pidada Hoseede ja Pedrodega, kelle aupaistes meie naised end soojendavad... olgugi et see aupaistesära on hoopis TV kineskoop ning sealne soojus on raisatud elekter, mille eesti mees peab ise veel kinni kah maksma...
Ja nõiaring jõuab sinna, kusmaalt eesti mees käib alla. Ta rügab ja üritab, et võistelda väljamõeldud Pedrodega majanduslikult, kuid samas jätab naise unarusse nii vaimselt kui füüsiliselt, et veelgi enam majanduslikult võistelda... Seda enam õhkab naine TV poole ning seda enam püüab eesti mees võistelda, et oma naist tagasi võita, kuid see on jooks horisondi poole. Iga samm ligemale viib horisondi sama sammu võrra kaugemale...
Seda enam eesti mees kibestub, seda enam ta närveldab... seda enam ta joob, et pingeid maandada ning seda enam ta sõimab oma naist... sõimab armukadedusest, sest eesti mehe arust naine petab teda... küll Pedrode ja Hoseedega, küll telekaga ja raamatutega... küll laiskusega või haigusega...
Samas mida eesti mees endale ei tunnista on, et ta ise petab oma naist samamoodi... tööga... Ühegi naise unelm ei ole elada noorusaastad mehega, kes keskeas infarkti sureb.
Kahjuks on meieühiskond selline, mis näitab meile hommikust õhtuni rikaste ja ilusate elu. Kiidetakse takka, et jookse... jookse, kuni saad kah rikkuse ja jõukuse. Sa oled Euroopas, sa oled tulevane rikas turist... Kahjuks on see ühiskond aga võrreldav eeslivankriga. Kus vitsa otsas eesli nina ees ripub kott naeritega ning eesel sammub koti suunas, ise samal ajal kotti edasi lükates ja isandale raha kokku vedades...
Mina ei taha olla selline eesel, kuid kahjuks on meie ühiskonnas võimalik olla vaid kas täielik eesel või surnud eesel...
Mina olen eesel, kes on närvid kaotanud, röögin iga pisiasja peale... närveldan ja sõiman... ühtegi asja ei suuda korralikult lõpuni teha, sest juba on vaja midagi muud teha... elu on lühike ja teha on palju. Seks pole nauditav, sest pole aega... veel enne, kui naisest väljas, tuleb müts pähe panna, sest homseks on vaja puud tuppa tuua. Miks seda toitu mäluda laua ääres? See on aja raiskamine... teepeal paar ampsu ja kiiresti edasi, et jõuaks veel midagi ära teha...
Mida sellisest inimesest tahta? Mina ei tea. Ilmselt ei saa sellisest inimesest kunagi õiget abikaasat ega kindlasti mitte head isa. Milline isa ma oleksin, kui mul ei ole aega lapsega tegeleda, sest ühiskonna eeslina pean vankrit vedama?
Miks ei võiks mina olla see, kellel on arvetest suva? Miks pean mina jooksma, et kõik oleks korras? Ega minust ei sõltu maailm. Las pank jookseb, et osamakse ja las riik jookseb, et maksuvõlg kätte saada... buum oli ju ikkagi riigi ja pankade ühisviga... miks mina pean olema see eesel, kes selle ära klaarib?
Miks ei võiks see olla teisiti? Sest eesti mees ei oska eesti ühiskonnas teisiti. Eesti mees ei oma aega naise ja pere jaoks... Eesti mees rabab, rabab ja röögib... joob ja röögib ning kaotab oma pere. Kõik vaatavad teda, näitavad näpuga ja ütlevad, et vat see on jõhkard mees...
Samas ei tule kellelegi pähe, et eesti mees alustas seda kõike armastusest oma naise, oma pere ja oma kodu vastu... ühiskonna survel ja võistluses Pedrodega aga on lasknud ennast kaasa haarata nõiaringi, mis teenib ühiskonna rikaste mõju. Iga lagunev perekond on ühiskonnale kasulik, kuna asemele tekitatakse 2 uut kodu... Milline kasvav majandus.... Iga kodu vajab remonti, iga koduga kaasnevad arved... miks mitte laenud ja kõik algab uuesti otsast...