...igaks juhuks mainin, et tegelikkuses käin siiski teatris ja mujal oma praeguse armsamaga :) mu jutust jäi asi võibolla valesti kõlama, nagu me kumbki peakski oma endiste juurde tagasi minema.

No mind näiteks ajavad hulluks just vormikad naised. Kui juhtub, et saan tuttavaks mõne väga kõhna neiuga, siis minu puhul sõprusest asi kaugemale ei arene. Tänaval liikudes kvalifitseerin naised visuaalse vaatluse alusel koheselt "seksuaalsuhte materjaliks" või "sõbra-tuttava materjaliks".

Arvan, et asi on suuresti inimeste maitses:)

No sul on siis küll raske elu kui väikemees elu juhib ja tänaval naisi liigitab. Sellised mehed üldiselt mökatsid.

Mina olen täiesti veendunud, et osad inimesed sobivad suurepäraselt sõbraks, aga kooselu nendega oleks vastupidiselt ebameeldiv ja kõike muud kui sõbralik. Lihtsalt on inimestel harjumusi, mida igapäevaelt ei taluks. Nohh kõva jutupaunik või ei korista enda järelt kunagi, kipub pidudel vinti jääma, tujutsemise hood, üliemotsionaalne jne. Teil on mingi ühine kirg, hobi milles piires te hästi klapite ja tore vahest midagi ette võtta. Kooselu puhul on olulised ka sobivus kodustes kommetes, eluviisides, harjumustes.

Minu arvamus (ja kogemus) on järgmine: sõber sõpra ei k.pi! Kui seda tehakse, siis edaspidi ollakse kas armukesed, elukaaslased, abikaasad või midagi sellist. Tagasiteed ei ole. Nõukaajal öeldi, et inimesest miilits saab, aga miilitsast inimest enam mitte. Ja nii ongi, erandid on muidugi teretulnud.

Ma tõmbaks kõik läbi kes mu naistuttavates sõbrad on, ja neid on palju, enamused on juba otsas käinud või muud moodi märjatud saadud :D

Minu kogemus ütleb, et sõprus on küll võimalik, kuid see on siis pigem suur suur erand.

Jah, just eile tuli mulle selline sõber külla keda pidasin selleks erandiks. Ta oli selline erand kuni eilseni. Miks nii aga lihtne, 2 aastat me suhtlesime kui sõbrad, seal juures veetsime ka koos vabaaega aga ikka kui sõbrad. Eile aga rikkus ta kõik ära, no mida mehed tahavad, ikka õrnust ja seksi. Ettepanek oli nagu välk selgest taevast ja mina tegin vaid ukse lahti ja lasin selle välgu nelja tuule poole. Ta oli pettunud ja väga ja mina olin temas pettunud.

Kas on näiteid kus mees ja naine on sõbrad 10 aastat ja rohkem ja nii et nende vahel ei ole intiimsuhet olenud?

Jah, muidugi saavad ja see on võimalik vaid siis, kui üks pool pole teisele ligitõmbav.
Seljuhul nimetame me sellise suhte sõpruseks.

Kui vaid üks pool pole teisele ligitõmbav, siis lõhnab asi ärakasutamise järgi...ehk siis see pool, kellele teine pool ikagi nagu on ligitõmbav hoiab oma hingesopis ikkagi mingit lootust ja on alati valmis midaiganes tegema selle teise poole heaks, kel tema suhtes küll mingit tõmmet pole, aga abi või nõu ikka nagu vajaks:)

viimasel ajal ilmuvad "arhiivist" välja vanad teemad.

Seegi siin oli 4 aastat unustuses, kes ja miks selle välja tõmbas? Kas poleks normaalsem uus teema avada?

Mis vahet sel on, mis selle teise poole hingesopis on ja milliseid lootuseid tema seal hoiab!
Vahest lihtsalt ei (enam) ei saa abi või nõu paluda sellelt, kes pole lihtsalt kõigest sõber.

Mul ka üks meessõber ja seda ca aasta juba. Kuidas teda nimetada, ei oskagi. Ta pole mind sõrmeotsagagi puutunud. Käib vahest aitab mind mõne pisitööga koduses majapidamises. Siis jääb ka kohvile. Ei enamat. Saame hästi läbi. Tegemist tõiseti vaba mehega, mõned aastad tagasi lahku läinud. Oleme mõlemad 40-ndates.
Samuti kohtume aeg-ajalt trennis, nii nädalas korra.
Seega on olemas sõprus? Mõni mees ehk oskab kommenteerida?

Eks maailm olegi kirju.
Kui oletada, et mees on abielus, suguliselt rahuldatud. Naine on samuti abielus ja ei harrasta sarvede panemist.
On kolleegid või harrastuse kaudu läbi tutvunud, jututeemat jätkub. Nende vahel võib olla mingi väike flirt, mõlema poolt mänguna fikseeritud, sest kumbki ei soovi oma perekonnast loobuda.

Suurem osa siinseist kirjutajaist on seksuaalselt rahuldamata või lihtsalt kiimased. Silmarõõm ja sex on siiski kaks eri asja.
Sõprus on sootu, on inimesi, kes raha nimel on valmis alatusteks, üle laipade, sama on ka sugulise rahuldusega. On inimesi, kelle hing lubab kihu rahuldamise nimel petma... mõnd vägistama... on igasuguseid.

Gaymeestega on väga lihtne sõber olla.

Ei EI saa, nagunii kisub mingil hetkel teki alla

sõprus on mehe ja naise vahel lihtsalt üks seeme, mis VEEL pole idanema hakanud, vaid ootab soodsamaid tingimusi

Olen kohati Aluga nõus, et naine mingi hetk ikka sapsutab sulgi ja testib oma atraktiivsust..samas olen ise seda teadmatult teinud ja väga kahtsenud, kuna tegin väga haiget väga heale sõbrale. Kui ikka armumine silmad peast sööb, võib kõike vast välja lugeda.
Väidate, et saab, kui mehe jaoks pole naine atraktiivne? Sealgi on see nüanss..et naine ikka mingi hetk hakkab mõtlema ja juurdlema, et ehk ikka olen? Miks ei ole? ja see mõte ketrab ta armumiseni välja.

kui juba flirt mängu tuleb, on sõprus otsas.
sõpradega ei sexita, peaks lihtne reegel olema. Kõik, mis on meelitamine, manipuleerimine, ärakasutamine jne on juba sõprusest väljas.

Ah, ei usu ma, et kõik nii kiimas on, näita näppu - juba küps. Ei usu ka seda, et inimesed nii ludrid on, et mõistus jääks himudele alla, et kaoks väärikus.

Siin võib küll esineda rahuldamatuid rohkem, pereinimestel pole aegagi. Ent jutt pole ainult delfikatest, ikka sõprusest üleüldse.

...ei tea kuidas naistega on, aga päris mees, varem või hiljem on kiimas ja siis pole mingit vahet, oled sa sõber või mitte. Tuleb pöialt hoida, et sõbranne suudaks ennast tagasi hoida või muidu on kondoomipakk tühi.

...mees on millalgi kiimas... ja siis on juhe koos.
Paratamatus, nii või?

Utreerime, kui mees töötab USA kaitseministeeriumis ja naine töötab Vene kaitseministeeriumis, siis paratamatu on voodikeiss ja riigireetmine, sest kiim tuleb peale?

Mina ei usu, ei usu lihtsalt, et inimväärikust enam üldse ei ole ja naised (mehed) on reeturluseks võimelised üksnes kiimas oleku tõttu.

Mida me räägime poliitikute alatustest, kui me tavainimeselegi omistame vaid ajukääbiklikke omadusi, kus suguiha tapab inimlikkuse?

See on vist jälle mingi nõukaaegne mõtlemine, et mees ja naine ei saa olla sõbrad. Inimesed, kes kasvasid põlvkonnas, kus koguneti soo alusel kampadesse, mehed jõid end täis ja naised kohvitasid ja klatšisid, ei suuda tõesti vist teise soole mõtlemata suhelda. Praegu on ju kambad segunenud, tüdrukud ja poisid suhtlevad kõik üksteisega ja keegi ei viitsi oma 50 vastassoost sõbra puhul mõelda, mis neil püksis on. Mina ei ole ühegi vastassoost sõbra puhul mõelnud, et nüüd olen sellest soost ja tema on teisest ja hakkan kuidagi edvistama. Tulge tänapäeva.

Ma pean mainina, et "siiras mees" rääkis päris ilusti asja ära:) kuid ma siiski lisan enda poolt ka midagi. See on teema mille koha pealt ei oska ma seisukohta võtta kuid enda kogemuste põhjal see siiski kaldub ikkagi sinna suunda, et ei ole see puhas sõprus midagi nii väga võimalik. Ma pean ütlema, et mind valdab siuke kadeduse moodi tunne kui kuulen ja loen kui keegi naine jälle räägib, et temal on alati meessõpru rohkem olnud kui naissõpru ja sõpru kui palju ja tema küll suhtleb oma sõpradega suhtes olles jne jne. Kahjuks või õnneks, ma ausalöelda ei teagi kumba, aga mul sellist asja pole. Ma tegelikult saan meestega kiiresti jutu peale, saan nendega hästi läbi, aga no sellist sõpra mehe näol nagu vend mul ei ole. Muidugi alati kui ole suhtes siis on mees mu parimaks sõbraks ja rohkem pole vajagi meestega tihedalt suhelda. Aga kõik sõbrad kes mul on olnud on ikka käest ära läinud. On saanud mõnusalt seltskonnas aega veeta ja pidudel käia ja kaks mu sõpra on tahtnud mind ära sebida, öelnud varem või hiljem otse välja, et kas midagi enamat ei tule meil ja mina olen öelnud et ei tule. Need on minu jaoks äärmiselt ebaatraktiivsed mehed kes mulle sõbrad on, see kes atraktiivne on sellega on ikka üsna raske mingit sõprust pidada. Kolmas sõber kes mu kohta sõbranna koguaeg ütles, tema peale paari aastat, olles ise suhtes, üritas mind kaissu võtta kui olin külas aga minu poolt oli range ei. Nii et alati keegi mees minu puhul on tahtnud midagi. Alati ma tunnen, et mehe poolt on mingi värk , midagi täiesti neutraalset ei ole. See on minu kogemus. Ja kui olen suhtes siis pole haisugi sõpradest enam. Tavaluselt saavad kallima sõbrad mulle ka sõpradeks. Nii et sellist kahekesi sõbratamist ma ja mehe ja naise vahel ei usu. Kusjuures mu ühel üsna ebaatraktiivsel sõbranbal on rohkem meessõpru kui minul ja mu eks ütles ta kohta, et tema jaoks on mu sõbranna äärmuselt vastuvõetamatu igasuguses seksuaalses mõttes. Seega kaldun arvama et siin mängib see välimus rolli küll. Aga ei pretendeeri lõplikule tõele selles osas. Räägin ainult oma kogemustest.