Kuigi see teema on nii ära leierdatud, tahaks siiski hoiatada, et nendel, kes siin nii väga vaimset truudust kiidavad ja füüsilist lõtvust propageerivad, ei ole õigus. Elasin ka sellist elu, õigemini minu naine elas (õigustas ennast sellega, et ta minust noorem 15 aastat) Jutt ühesõnaga oli selline-väikseid sahmakaid tuleb ette jne aga vaimselt olen ma sulle truu ja me sobime nii hästi, seks on ainult seks. Andestasin, sest armastasin. Ja nüüd hoolimata vaimsest truudusest ja tolerantsist jäeti mind ikkagi maha - ühe seksisõbra pärast, kellega äkitselt ka vaimne klapp tekkis. Nii et, kes füüsiliselt ringitõmbaja, see ka vaimselt.

Igal juhul on sul õigus.Su parntner ei olnud lihtsalt sind väärt.
Kõike head uute suhete otsingul.

Tunnen kaasa!
A mida Sa nüüd tahtsid sellega öelda..et teed oma kibestumisest ja exkaasa najal lõplikke järeldusi? Olend nüüd mees ja võta asja mõistusega!

Kibestunud, sa oled ikka väga suure südamega. Kuidas sa sellisele reetmisele üldse vastu pidasid nii kaua?

Just. Oleksid sa kohe asja mõistusega võtnud, poleks praegu kahju raisatud ajast, mille sa oleksid võinud kulutada sellise naise otsinguile, kellel neid väikeseid sahmakaid nii palju ette poleks tulnud. ;)

Oh, ärme hakka jälle.

Kaasa küll ei tunne.

just, Feliks, võtame asja mõistusega ja teeme lõplikke järeldusi sinu najal...

Kui nüüd natuke ringi vaadata, siis lendab suur osa noori naisi oma elukaaslaste juurest peale 5 koos elatud aastat lihtsalt minema. Paljud on truud olnud, aga "armastus sai lihtsalt otsa", ütlevad nad. See ringi tõmbamine on muidugi täielik jama, aga sedasi oleks ehk juhtunud ka ilma ringi tõmbamiseta. Kahju lihtsalt, et niisuguse lehtsaba peale oma aega ja suurt südant raiskasid. Sellist asja pole tõesti vaja lubada.

Füüsilise suhte peale võib väga kergelt ka vaimne klapp tekkida. Need kipuvad ikka koos käima. Kui muidugi igati sobiva partneriga füüsilisse suhtese satud. Ja seda ka teispidi.

Aga kumb on õigem (mis mõttes õigem?), kas elada koos elu lõpuni ühe inimesega ja taguda elu lõpus vastu rinda, et oskasin abielu hoida ja lastele perekonna säilitada või elada endale? Et kui pole ikka õnnelik ja ei armasta, siis lahutad ära? Et ei ela vaid laste ja ühiskondlike normide pärast. Kellele on vaja seda "kaljukindlust", kui ei saa vaadata tagasi elatud elule ja öelda, et olin õnnelik. Loomulikult ei propageeri ma ringilaskmist ja vahetusi iga aastakese tagant, kuid kui oled abiellunud ja koos olnud nii umbes kümme aastat ja selleks ajaks mõistad, et ei tule sellest midagi - no ei ole õnnelik ja pole seda klappi, siis mida? Kas lahutada või edasi minna, klomp kurgus ja siht silme ees - et ikka laste pärast ja laste nimel... Aga lapsed ju ükskord suured ja kui vaid laste pärast on koos oldud ja siis enam äkki vaja pole, kas siis hakata endale elama? Ja kui elatud laste pärast vaid ja üksnes soovist (hirmust) abielu hoida ja seal nähtavat soojust ja armastust suhetes pole, siis millise peremudeli võtavad lapsed enda ellu kaasa? Üleaisalöömised (juhul kui neid on ; laste kasvades nad niikuinii saavad aru, et miskit mäda on) ja vaikiva kannatamise...? Aga puudutused, kallistused...Ja kui ema ja (kasu)isa on õnnelikud ja rahul, sealt tuleb rahulolu ju ka laste südamesse.
Ilmselt suht leierdatud jutt ja seisukoht.

Ja keegi meist ei tea, mida valiks lapsed ise. Arvame, mis on lapsele parem. Meie, täiskasvanud, otsustame.

to punn: ee...defineeri mulle see lause: Su parntner ei olnud lihtsalt sind väärt

kuna peaks saama öelda kas oli väärt või mitte? kas siis kui elad ntx. 1 aasta koos või 50? ja mind paneb imestama et kui koos elad siis on väärt aga kui enam mitte, siis väärtus kadus/kaob? väga segane värk

to: vip 01-29-02 19:04

-"kuna peaks saama öelda kas oli väärt või mitte? kas siis kui elad ntx. 1 aasta koos või 50? ja mind paneb imestama et kui koos elad siis on väärt aga kui enam mitte, siis väärtus kadus/kaob? väga segane värk"-

Pole see asi nii segane midagi-inimese väärtust mõõdetakse ikka tema tegudega.Ja sellel pole tõesti tähtsust,kui kaua koos ollakse-kui teine sind reedab,siis ta osutub väärtusetuks isendiks.Ja tavaliselt tekib siinkohal ka kahjutunne,et oma aega ja tundeid väärtusetu inimese peale raisati.
Mina saan küll aru,mida selle väärt/väärtusetu all mõeldi.

to valeria: ikka ei saa aru, kuidas väärtused nii momentselt muutuvad. sellest saan aru et, kui kohe alguses väärt pole siis ehk edaspidigi polegi väärt. Minuarust on iga suhe midagi väärt ja isegi kui lahkuminnakse ei saaks nkohe öelda, et polnudki asi seda väärt. või mis?

Kahtlustasin siin vipi šovinismis, aga ei, täitsa asjalik jutt. Tõesti, iga suhet tuleb hinnata, kui oli ilus, aga jäi lühikeseks, no mis parata siis. Hindama peaks ikka selle järgi, et kas vanast peast on midagi ilusat meenutada või mitte, ma arvan. Aga Valierial ka õigus omamoodi. siiski, las reedab, aga kui on olnud mingi ilus aeg koos, siisn on ikka igati positiivne suhe olnud ju. Kas pole?

Ei taha küll käitumist õigustada aga kaua sa elad koos mehega kes vanuse poolest peaaegu isaks paras????

Füüsiline klapp on tegelikult äärmiselt tähtis. Kui seda pole, siis seda ei osata teadlikult ka tekitada. Lihtsam on vastupidi: kui füüsiline klapp on olemas, hakkavad partnerite vaimsed hoiakud ja tõekspidamised sarnaseks muutuma. Seda on ehk kõik märganud, kuidas sõbranna, kes hakkas uue mehega käima, muutub võõraks, hakkab mõtlema nagu see uus mees.

See inimene, kes on talunud, oma niiöelda kalli kaasa poolt ütleme sellist terrorit ja siis lahku minnes nendib, et oli meil ikka neid ilusaid aastaid ka, no minu austus ja lugupidamine, et on suudetud leida pärast kõike hingeline tasakaal ega tunta kibestumist.

Maia, kirjutaja nimigi on ju Kibestunu(d)...

Ma arvan et kui ikka armastus otsa saab, pole ka koos mõtet olla.Iga inimene on seda väärt, et olla kogu elu armatatud ning ise armastada. Lihtsalt koos olla "olemise mõttes" pole mõtet!
Lapsed jäävad ikka nende lasteks! Ning ongi parem kui nad ei näe seda lihtsalt koos eksisteerimist,vaid armastust.

to ise: kindlasti on sul õigus, aga kus sa selle uue asja kohe nii leiad kui vana just lõppes. haavadki tahaks enne lakkumist. polegi lihtne.

to: Katja
Loe veidi eespool lausujate soovitusi.:)

sina ykskord tolerantsusese sured.......;))))

Piix: ja mida annaks vastupidisus...ja mis vahet on, milesse ma suren:)))

to : kibestunud
Stabiilselt kohtudes tekib tahtmine ka niisama vestelda või kasvõi oma meest-naist kiruda. Lõpuks tekib tundmus et ta mõistab sind paremini kui oma, oskab meeldivamalt käituda jne. Neid probleeme, mis kooselades ette tulevad nemad ju ei näe vaid arvatakse et on leitud see tõeline. Eks nad tajuvad seda hiljem kui neist tõesti paar saab ja kõik ei olegi nii roosiline ning ilmuvad vead mida enne ei märgatud või ei lastud teisel märgata. Lõpuks saab sinust, kes sa lubasid oma naisel teadlikult sahmerdada, veel selle mehe jaoks objekt kelle aadressil teha märkusi sõbranna kuuldes sest oled käitunud "ebamehelikult" s.t. teda mitte piisavalt rahuldades ja lastes ringi tõmmata ja endale sarvi teha.-aga see oli ainult minu nägemus asjast.

On propageeritud küll vaimset truudust, aga et füüsilist lõtvust oleks propageeritud, seda ma küll ei märganud. Lihtsalt raske on aru saada inimestest, kelle kaasa korra rajalt libastus ning kes ei suuda andestada. Seda, kas ja kuipalju Su kaasa Sinust hoolib, ei näita sugugi see, et ta pole kunagi mõelnud teistele meestele. Hoolimist näitab siiski see, kui palju ta Sinule mõtleb ja Sinu tunnetest lugu peab.

eneL: ta ei hooli ju, kui ta libastub ja seega tunnetest lugu ei pea. Eriti kui ta libastub näiteks sinu kodus ja teie abieluvoodis, olles eelnevalt ära joonud sinu lemmiklikööri :)

No järelikult mr.kibestunud hooliski nii palju oma kaasa heaolu ja tunnete pärast sest mida kallis kaasa küll tunneks kui ta ei soosi ta kohtumist sekspartneriga. Nii ongi või ? Jutt oli nigu ikka mitmest korrast. Ei väida et ei saa andestada, aga pidevalt... see on juba liiast.

to:vip

Ega kohe ei pea uut kaasat otsima hakkama, las olla mingi aeg lihsalt üksiolemiseks, mõtlemiseks-mida või keda vajad.Kaalumiseks, et teed ikka õige otsuse või valiku.
Lihtsalt pea ees kuhugi tormates,võid end jälle alguses näha!
Alati ei pea see muidugi nii olema!
Tahan lihtsalt öelda, et tuleb olla optimistlik- iga valus hetk (näiteks lahkuminek) on millgiks hea!

ega olegi vahet.... ja yldse - ma niisama. :)