Aga kumb on õigem (mis mõttes õigem?), kas elada koos elu lõpuni ühe inimesega ja taguda elu lõpus vastu rinda, et oskasin abielu hoida ja lastele perekonna säilitada või elada endale? Et kui pole ikka õnnelik ja ei armasta, siis lahutad ära? Et ei ela vaid laste ja ühiskondlike normide pärast. Kellele on vaja seda "kaljukindlust", kui ei saa vaadata tagasi elatud elule ja öelda, et olin õnnelik. Loomulikult ei propageeri ma ringilaskmist ja vahetusi iga aastakese tagant, kuid kui oled abiellunud ja koos olnud nii umbes kümme aastat ja selleks ajaks mõistad, et ei tule sellest midagi - no ei ole õnnelik ja pole seda klappi, siis mida? Kas lahutada või edasi minna, klomp kurgus ja siht silme ees - et ikka laste pärast ja laste nimel... Aga lapsed ju ükskord suured ja kui vaid laste pärast on koos oldud ja siis enam äkki vaja pole, kas siis hakata endale elama? Ja kui elatud laste pärast vaid ja üksnes soovist (hirmust) abielu hoida ja seal nähtavat soojust ja armastust suhetes pole, siis millise peremudeli võtavad lapsed enda ellu kaasa? Üleaisalöömised (juhul kui neid on ; laste kasvades nad niikuinii saavad aru, et miskit mäda on) ja vaikiva kannatamise...? Aga puudutused, kallistused...Ja kui ema ja (kasu)isa on õnnelikud ja rahul, sealt tuleb rahulolu ju ka laste südamesse.
Ilmselt suht leierdatud jutt ja seisukoht.
Ja keegi meist ei tea, mida valiks lapsed ise. Arvame, mis on lapsele parem. Meie, täiskasvanud, otsustame.