L.A.Mour (vau, prantsuse värk)
vaata, arvan, et abikaasa loodab sinu peale selles suhtes, et sa teda ei peta.....sama tegi ka tüdruk-sõber...muide, üks küsimus siia, kas läksite lahku pärast petmist või jätsid selle enda teada ning elasid rahulikult kuni lahkuminekuni?
väiksem või suurem petmine, hmm, sellist asja ei saa olla....üks petmine ju kõik - leidsid kusagilt midagi paremat/teistsugust...parem olla aus ning rääkida südametunnistuselt ära, võibolla kallim andestab sulle, kuid pea meeles, ta ei unusta seda KUNAGI.
iseasi, kas tahad elada (ja kui elamsikõlbulik see elu ongi) pärast sellise naisega, kelle usalduse oled reetnud....
ja veel - andestamine ja unustamine.
mind peteti kui olin noorem, arvasin tol hetkel, et olen sellel mehele KÕIGE-KÕIGE siin ilmas, kui ta mulle rääkis (müts maha ta ees) langesin järsku teisejärgulisse, tavalisuse positsiooni, pettumus oli nii suur, et kuulsin lausa, kuidas hing kärises.
andsin andeks (ta nii väga palus, pisarsilmil, nähes minu reaktsiooni), kuid seni pole suutnud unustada - ei mõista lihtsalt, miks ta nii tegi. olime peale seda koos veel 3 aastat ja minu jaoks oli see aega väga valus, sest iga kord kui talle otsa vaatasin, tuli meelde, et teine naine oli mind tõuganud sellelt troonilt, kuhu mees mind tõstnud oli.....
see ei olnud klammerdumine, andsin talle kõik, mida ta soovis, ka vabaduse (kahjuks kasutas ta seda ära kurjalt)
ma ei mõista siiamaani, milleks paluda mind andestama kui ta kord oli otsustanud teise naise nautimise kasuks...
olen sellest ajast veidi paranoiline, usaldada ei ole kerge, aga hambad ristis surun halvad mõtted tahaplaanile, lootuses, et ükskord nad lihtsalt enam ei teki.
mida muudab minus kui naisterahvas teadmine, et minu mees on mind petnud? tekitab alaväärsuskompleksi - midagi pidi olema selle naise juures täiuslikumat....toredamat...mõistvamat.
kõik, kes on olnud armunud, teavad kui oluline on olla oma kallima jaoks maailma kõige ilusam/vapram/ huvitavam/seksikam jne....