elasin sama asja läbi 5 aastat tagasi. olen preaguseks 20 aastane ja võin julgelt väita, et mõistus mul korras ei ole.

riietumise kohapealt ütleksin seda, et mida tagasihoidlikum seda parem. kui riided muudavad mu nähtamatuks, siis ei saa mitte ükski idioot väita, et ise provotseerisin. ei meigi, ei tee soenguid, hiilin mööda seinaääri. pideva hirmuga. ja hirm on olla hukkamõistetud. ma kardan võõraid inimesi, kõige rohkem neist meesterahvaid. ma kardan nende kahemõttelisi nalju, neid mulle lähenemas. samas kardan ma ka neid eemale tõrjuda, kuna ma ei tea, kuidas nad reageerivad. ma kardan, et ta vihastab ja teeb vihahoos midagi sellist, mida ta normaalses seisus ei teeks. see ei tähenda muidugi seda, et ma ei tõrjuks neid eemale. ma kardan kui mind märgatakse. seelik on selline riietusese, mida minu garderoobis ei leidu. põhjus lihtne, pükse on raskem (aga kahjuks mitte võimatu) jalast ära rebida.
ma kardan kui võõras mind puudutab. hoidkujumal, kui see peaks olema meesterahvas ja joonud. ma kardan ka siis kui meesterahvas, keda olen hakanud usaldama ja kes mulle tõesti ka meeldib, üritab mind suudelda. ma kardan veelrohkem, kui peaksime voodi poole liikuma.
ma olen õnnetu, et ei suuda oma käitumise põhjusi seletada. ma ei leia normaalset seletust sellele, miks ma olen pidevalt tige. miks ma olen pidevas hirmus. miks ma mõtlen pidevalt surmast ja haiget tegemisest, miks ma kardan, et ma ühel päeval lihtsalt lõpetan oma elu vabatahtlikult.

Proovi endale leida tugiisik. Tundub, et tegeled päevad otsa vaid oma mineviku peale mõtlemisega, seda rohkem see probleem süveneb. Otsi abi! Sa ei saa sellest ise üle...

Proovi endale leida tugiisik. Tundub, et tegeled päevad otsa vaid oma mineviku peale mõtlemisega, seda rohkem see probleem süveneb. Otsi abi! Sa ei saa sellest ise üle...

Proovi endale leida tugiisik. Tundub, et tegeled päevad otsa vaid oma mineviku peale mõtlemisega, seda rohkem see probleem süveneb. Otsi abi! Sa ei saa sellest ise üle...

Kas mingit toetusühingut pole? Sind aitaks toredate inimestega suhtlemine. Ma arvan, et oma mineviku painest saad Sa lahti, kui leiad toreda mehe. Aga Sinu jaoks on see vaenlaste seast sõbra otsimine.
Oleks vaja, et keegi suudaks Sulle usaldust meeste vastu taastada. Sa räägid nii kurvalt, et kui ma saaksin, annaksin killukese oma õnnest Sulle.

Paljudest naistest (keda ära kasutatud) saavad litsid muide.Nad ei austa ei ennast ega ka teiste suhteid!

Paas: ah et ongi 'muide' jah? Tead Sa üldse, millest räägid? Või mängid lihtsalt vägaväga 'tarka'?

to Tigr: sorry, aga see lihtsalt on nii kummaline, et sa just siin (valdavalt meessoost kommenteerijad) oma kogemustest räägid ja mitte ainult paari sõnaga, tundub et sa naudid seda - tähelepanu keskel olemist?
Usu mind, see ei ole tõesti koht oma kogemustest rääkimiseks, ennist siin mainiti kõiksugu tugigruppe, tee kõigile teene ja pöördu sinna.
to Tarakan: väga asjalikud kommentaarid sul

jaa, Sidney: luban Sulle, et Sinu meeleheaks ei kommenteeri ma enam ühtegi teemat, eriti neid, mille puhul mulle konkreetselt ja isiklikult küsimusi esitatakse. tarakan ei jätnud oma meiliaadressi, vastasel juhul oleksin loobunud foorumi risustamisest ning oleksin vastanud talle personaalselt.

teema avati just selles foorumis, seega ei ole mõtet mind süüdistada meesoost publiku tähelepanu kerjamises.
tahtsin loota, et Liz-il on kergem, lugedes, et peale tema on ka teisi ning mida teised on ette võtnud, et oma läbielamisest üle saada.

aitäh Sinu kommentaari eest!

sidney
mis põhjusel sa jätsid teema algatajale selle soovituse andmata?
või mis kärbes õieti sind hammustanud on?

Igatahes muu jutu vahele, liz - ma arvan, et rääkimine ongi ainus lahendus. Nagu keegi, Feliks vist, seal enne ütles, et sellega sa meest testidki.
Ma usun, et sellises suhtes, kus on kõik hirmud ja nende põhjused lahti räägitud on, kergem elada sul endal ja su partneril. Muidugi saab seda teha alles siis, kui usaldus temaga on saavutatud, mitte nö esimesel kohtumisel. Usu mind, on veel selliseid mehi siin ilmas, kes ei ole ainult su keha peal väljas. Ja neid, kes oskavad tegelikku sind hinnata. Ja neid, kes selle nimel, et sinuga koos olla, on valmis aitama sul taastada oma enesekindlus.

ja veel vaatasin seda sidney kirjutist - kuskohas siin on need valdavalt meessoost kommenteerijad? lugesin ka tarakani kommentaarid läbi? nojahh...kui ilmne hämmeldus selle üle, kuidas sellised asjad juhtuda võivad on asjalik kommentaar, siis muidugi...

sry Tarakan - ei midagi isiklikku sinu suhtes:)

kulla Tigr, ära nüüd minu küünilisuse pärast endast välja mine, pealegi- sinu kommentaare oleks ka edaspidi tore lugeda :-)

naljaninad olete te....kord nii, kord naa...vähemalt huvitav on teiega tõepoolest ;o)

See ei ole selline teema, mille üle teeklaasis tormi tekitada. Teema on väga tõsine ja on ärritav siisn intriigitsejaid kohata.

Üks asi on kuulata/lugeda inimese mõtteid, kellel sama kogemus. Teine asi on aga õppinud inimene, kes päevast päeva tegeleb selliste probleemidega. Tuleb võtta kogu oma pisike allesjäänud julgus kokku ja otsida psühholoog. Kohe kindlasti. Nemad oskavad probleemile läheneda, nad ei lasku emotsioonidesse, kuulavad Su lõpuni, alati. Ja lahendus tuleb tasapisi, ka hirma kaob tasapisi, siis alles saad rääkida ka teistele. Aega on vaja.

kus-kus on intriig

ehee:
1.Foorum kus seda teemat praegu lahatakse, on iseenesest shovinismi nurgake ja millegipärast seostasin seda automaatselt meesterahvastega ;-) Antud teema puhul oleks olnud ju sobilikum kui ta oleks olnud nn. feministi nurgakeses, kas sa ei arva nii?
2. Teema algatajaks oli küll Liz, aga mulle lihtsalt tundus, et Tigr läks ülearu aktiivseks oma kogemustest rääkides.
Sorry, Tigr, tõtt öelda, ma ei ole pidanud midagi seesugust oma elus läbi elama ja seega ma ilmselt lihtsalt ei ole ka just kõige objektiivsem.

1. shovinism on hoopis midagi muud, kui see, mida sina, sidney, ilmselt mõtled ja shovinistid ei pruugi olla vaid meessoost inimesed (nagu ka feministid ei pruugi olla vaid naised)samuti ei ole nagu keelatud siin nurgas ei nais ega meesinimeste sõnavõtud:) kirjutajad suuremas enamuses siingi naised

2. jahh teema algatati ja kas tähendab, et kirjutajad peavad kaasa tundma ja nõu andma ja oma samalaadsetest kogemustest (võib ka mitte otseselt isiklikest)kirjutama
kusagil muu teema all näiteks ei tohiks siis ka samade läbielamistega inimesed sõna võtta? ja siis peab ju ära keelama ka neil kirjutamast kes pole ise kokku puutunud teemaga


kui sa pole ise läbi elanud ja sul suurt midagi ei ole kaasarääkida, siis vali mõni teine teema

mida teha kui inimene kardab ka psühholoogi? paar aastat tagasi andis ema mulle ühe psühholoogi telefoni numbri ja palus, et ma helistaks. ema oli tõsiselt mures (ta ei teadnud põhjust). aga avada ennast inimsele, kes teab väga hästi mida ma mõtlen ja mida ma kardan... kes näeb mind täielikult läbi... hirmus on.
ma ei helistanud tookord. oleks ta selle psühholoogiga koos minu toa uksele helistanud, võib-olla oleks olukord teistsugusem.
tean ju ka preagu et vajan abi. aga ma ei julge seda veel aktiivselt otsida. ootan, ehk keegi t u l e b abistama
ja lohutav on karjuda ka internetti sest siin on end väga kerge ära peita.

sidney üritab praegast saada oma 15 min. of fame'i....
palju õnne sidney - sind märgati!

ehee:
Ma ei tahaks ja ei viitsigi sinuga hakata vaidlema teemal mis on shovinism ja feminism, ilmselt saame sellest tõesti erinevalt aru.
Oma esimeses kommentaaris küsisid et mis kärbes mind õieti hammustanud on? Tegelikult on vist asi selles et kõik muudkui ümberringi õitsevad ja õhkavad ja hüppavad kui palju sõbrapäeva kaarte ja sõnumeid nad saanud on. Mina aga pole saanud veel ühtegi (ja pole ka ime, minu halba iseloomu arvesse võttes :-(
Nii et olen tige kogu maailma peale, -mind on maha jäetud ja petetud.

KULLA SIDNEY
KENA SÕBRAPÄEVA ÕHTUPOOLIKUT SULLE!!!

PS
vaielda tegelikult ei taha ega viitsi minagi- sry

to sidney:
ei tahagi vaielda, si suutnud su sõnavõttu mõista lihtsalt

Head sõbra(likku)päeva/õhtut sulle!

rikutud inimene,
See psühholoog kes Sind aidata saab ei saa olla esimene ettejuhtuv, seda inimest on Sul vaja hoolega otsida. Peaaegu päris kindel on et ise ta Sinu juurde ei tule. Oled sellest east juba väljas kus ema Sinu eest toimetaks ja võtad ehk ise enda heaks midagi ette. Või oled valmis veel kannatama? Valik on Sinu

Ära muretse, psühholoogid ei näe sind läbi.
Nõustun mees2-ga, et sind aidata suutvat psühholoogi tuleb hoolega otsida.

Kuulgee rikutud tüdrukud ja inimesed, ma võin saladuse katte all öelda, et minuga on ka väga lamedaid ja häbiväärseid ja nõmedaid asju juhtunud. SH. vägistamine, aga see oli õnneks täiskasvanust peast. Nendest häbiväärsetest juhumitest ma ei hinga kindlasti mitte kellelelgi mitte kunagi. Samas ma elan normaalse inimese elu, tean, et olen ilus ja minuga tahetakse suhteid arendada ja elu läheb edasi. Kõike ei pea kunagi avalikustama, kus on kirjas, et Teie elu peab olema avalik?

Liz ja teised - kui mõned värdjad on ära rikkunud teie lapsepõlve või varajase nooruse, siis ei maksa teha neile seda teenet, et lasta ära rikkuda terve elu!! Marss psühholoogi juurde! Need on enne ka sellist asja näinud ja neid on selleks koolitatud. Võib olla saabki haav lahti kistud, aga nii palju kui mina psühholoogiast jagan, on seda vaja selleks, et ükskord hing terveks saaks. Te olete alles nii noored ja see, milline elu teil olema saab, on nüüd teie enda teha.
Mind ajasid psühholoogi juurde teistsugused hingehaavad. Esimesed korrad läksid nutmise peale ja iga kord kui ma ennast sealt välja lohistasin, mõtlesin, et tagasi ei lähe, sest see mida ma olin kogu aeg enda jaoks olematuks proovinud mõelda, tuli nüüd välja ja tegi uuesti haiget. Aga võtsin ennast kokku ja asi läks iga korraga paremaks.
Ja ei maksa mõelda, et ma lähen homme, võib olla suve poole, OK, küll ma jõuan, praegu pole aega, ega mul eriti midagi viga ei ole jne. Põhjuseid leiab alati ja aeg muudkui läheb. Aga kiiresti lähevad ka teie elu parimad aastad.
Julget pealehakkamist ja ilusat elu teile!

To rikutud inimene.
Kas Sa saad anda mulle oma e-posti aadressi. Prooviksin Sind pisut aidata.

Üldiselt. Igast psühholoogist ei pruugi abi olla. Psühhoterapeut peaks asjaga hakkama saama küll. Aga seda juttu pole vaja rääkida, et kõik tuleb endasse matta ja edasi elada, tehes nägu nagu poleks midagi juhtunud. Kes nii saab, see ju siin enda murest ei kirjutaks. Sellised inimesed, keda on ära kasutatud, vajavad enamasti abi.

liz, rikutud inimene...

soovitan soojalt kellegile ennast avada ja lasta aur välja. mõtted lähevad selgemaks ja on kellegile toetuda, oma hirmudest rääkida. nii muutuvad hirmud kaugemaks ja hea on tunda, et keegi hoolib sinust ka siis, kui teab "seda".

mina olen sarnase asja läbi elanud 6-7 aastaselt, kus mu kaugelt sugulane, vana paks onu mind "sealt" käperdas. see oli nii õudne. ma ei julgenud ööde kaupa magada. ja kui ükskord hakkasime onu juurde minema, siis rääksin oma vanematele. millegipärast nad ei võtnud seda üldse tõsiselt ja lubasid vaid mul silma peal hoida. aga onu kiusas mind edasi, kuni ma sain nii vanaks, et nagu Felix ütles- andsin talle kuskil 12 aastaselt jalaga ja karjusin , et kuradi pervert. ja seda ta oligi, tossike vanamees. nüüdseks on ta surnud.

kõige rohkem tegi mulle haiget see, et mu vanemad ei mõistnud, kui jube see asi oli ja viisid mind sinna tagasi kogu aeg...

ma ei tea, kui palju mu läbielamised on minu arengut mõjutanud, oma kallimale olen ma sellest rääkinud.

igal juhul, ära kanna seda endas ja ära ka püüa unustada nagu keegi siin soovitas, siis see jääbki sind alateadvuses mõjutama. vaata oma probleemile silma, ära häbene ennast! see, mis sinuga juhtus, ei tee sinust halba inimest! pigem oleks see ju kurb, kui lased terve oma elu ära rikkuda ühel kaabakal...