elasin sama asja läbi 5 aastat tagasi. olen preaguseks 20 aastane ja võin julgelt väita, et mõistus mul korras ei ole.
riietumise kohapealt ütleksin seda, et mida tagasihoidlikum seda parem. kui riided muudavad mu nähtamatuks, siis ei saa mitte ükski idioot väita, et ise provotseerisin. ei meigi, ei tee soenguid, hiilin mööda seinaääri. pideva hirmuga. ja hirm on olla hukkamõistetud. ma kardan võõraid inimesi, kõige rohkem neist meesterahvaid. ma kardan nende kahemõttelisi nalju, neid mulle lähenemas. samas kardan ma ka neid eemale tõrjuda, kuna ma ei tea, kuidas nad reageerivad. ma kardan, et ta vihastab ja teeb vihahoos midagi sellist, mida ta normaalses seisus ei teeks. see ei tähenda muidugi seda, et ma ei tõrjuks neid eemale. ma kardan kui mind märgatakse. seelik on selline riietusese, mida minu garderoobis ei leidu. põhjus lihtne, pükse on raskem (aga kahjuks mitte võimatu) jalast ära rebida.
ma kardan kui võõras mind puudutab. hoidkujumal, kui see peaks olema meesterahvas ja joonud. ma kardan ka siis kui meesterahvas, keda olen hakanud usaldama ja kes mulle tõesti ka meeldib, üritab mind suudelda. ma kardan veelrohkem, kui peaksime voodi poole liikuma.
ma olen õnnetu, et ei suuda oma käitumise põhjusi seletada. ma ei leia normaalset seletust sellele, miks ma olen pidevalt tige. miks ma olen pidevas hirmus. miks ma mõtlen pidevalt surmast ja haiget tegemisest, miks ma kardan, et ma ühel päeval lihtsalt lõpetan oma elu vabatahtlikult.