Shovinisti nurgake
raha rikub suhteid
vip 24. veebruar 2002, kl 20.43 |
nu kui rikkaks saad, siis on ju loomulik, et vaesed sõbrad ära kaovad. Rikkaks saamist tähistab vaeste sõprade massiline rahalaenamine, seni kuni annad, seni ollakse sõbrad. Ja teine asi mis veel on, on see et vaese sõbraga pole kuhugi minna. Tal lihtsalt pole ju raha. Sa siis kas laenad talle või lähed sama rikka sõbraga. Et ei peaks jälle väljategema. Ja need vaesed sõbrad siis muutuvad eriti nahhaalideks, et kui ie laena siis ei ole sõber ka. vot nii on lood, siin segases maailmas.
eneL 25. veebruar 2002, kl 10.25 |
keegi 25. veebruar 2002, kl 11.26 |
eneL: vaata koos reisida ei saa kasvõi sellepärast, et kui varem matkasime koos ringi hääletades, siis nüüd mulle see variant nagu ei sobi enam. ei ole nagu huvi enam. kaifin hoopis rattamatku, aga sõbrannadel pole paraku võimalus endale ratast soetada. põmst ma küll ei ütleks, et ma oleks rikkamaks saanud, lihtsalt veidi on elu ikka arenenud, sõbrannad on aga jäänud endisele tasemel. ikka üürikorterid, buss ja tramm ja 3000 eeku palka. ja virin muidugi...ja kadetsemine:(
tt 25. veebruar 2002, kl 11.35 |
Berta 25. veebruar 2002, kl 11.46 |
tädi anni maalt 25. veebruar 2002, kl 11.57 |
jah, eks see rahaprobleem on ennegi sõpradest vaenlasi teinud ja sugulasi tülli ajanud...
ma ei võtaks sõna, kui ise midagi sellist läbi elanud poleks.üks mu vähestest sõbrannadest kasvatas üksinda last juba siis,kui temaga tuttavaks saime. selline kena ettevõtlik naisterahvas, kes kunagi ei halisenud, kui vaja, tegi lisatööd jne. ega minu majanduslik olukord oluliselt parem ei olnud, aga... mu ettevõtlik ema korraldas sel ajal nn.kaubareise,kust tulles tõin enamasti midagi kaasa ka sõbranna või tema poja jaoks.kui raha küsisin, oli kõik korras, kui ütlesin, et kingituseks, muutus ta tõrksaks. mul ei tulnud mõttessegi teda haletseda, need olid tõesti kingitused. samal ajal olin ma ise vägagi jäärapäine kasvõi oma emalt laste jaoks toodud tasuta asjade vastuvõtmisel. see selleks...mõne aja pärast leidis sõbrants mehe. mees kena, tubli, noor, hakkaja. algul käisimine läbi nagu muistegi ent mingil hetkel tabasin sõbranna jutus üha sagedamini kelkimise, kiitlemise vmt.taolisi noote.tõsi - tema majanduslik olukord muutus aina paremaks. minu pere oma - saatuse iroonia! - endisest viletsamaks. ühel heal päeval sain ma aru, et mul ei ole temaga enam millestki rääkida. varem võisime tundide kaupa jutustada kasvõi lastekasvatamise teemal, kuna meil olid minu meelest vägagi sarnased vaated. aga kuulata lõputuid jutte a`la kui hästi neil kõik läheb käis üle jõu. kõigele lisaks veel minu jaoks alandavad küsitlused enne mu tütre sünnipäevi( sõbranna on tema ristiema)-
"mis ma talle toon, mingit pudi-padi ma küll kinkima ei hakka, tahaks ikka midagi väärtuslikku, kas ta uut kella ei tahaks?" jne.,jne.
nujah, selle peale võib öelda, et kadedus, mis muud, aga...ma ei saa ju kadestada kõiki inimesi, kellel minust parem majanduslik olukord on! kui see minu rahakoti paksemaks teeks, siis küll...
kahju on lihtsalt, et seesama raha mõnda inimest muuta suudab...
ma ei võtaks sõna, kui ise midagi sellist läbi elanud poleks.üks mu vähestest sõbrannadest kasvatas üksinda last juba siis,kui temaga tuttavaks saime. selline kena ettevõtlik naisterahvas, kes kunagi ei halisenud, kui vaja, tegi lisatööd jne. ega minu majanduslik olukord oluliselt parem ei olnud, aga... mu ettevõtlik ema korraldas sel ajal nn.kaubareise,kust tulles tõin enamasti midagi kaasa ka sõbranna või tema poja jaoks.kui raha küsisin, oli kõik korras, kui ütlesin, et kingituseks, muutus ta tõrksaks. mul ei tulnud mõttessegi teda haletseda, need olid tõesti kingitused. samal ajal olin ma ise vägagi jäärapäine kasvõi oma emalt laste jaoks toodud tasuta asjade vastuvõtmisel. see selleks...mõne aja pärast leidis sõbrants mehe. mees kena, tubli, noor, hakkaja. algul käisimine läbi nagu muistegi ent mingil hetkel tabasin sõbranna jutus üha sagedamini kelkimise, kiitlemise vmt.taolisi noote.tõsi - tema majanduslik olukord muutus aina paremaks. minu pere oma - saatuse iroonia! - endisest viletsamaks. ühel heal päeval sain ma aru, et mul ei ole temaga enam millestki rääkida. varem võisime tundide kaupa jutustada kasvõi lastekasvatamise teemal, kuna meil olid minu meelest vägagi sarnased vaated. aga kuulata lõputuid jutte a`la kui hästi neil kõik läheb käis üle jõu. kõigele lisaks veel minu jaoks alandavad küsitlused enne mu tütre sünnipäevi( sõbranna on tema ristiema)-
"mis ma talle toon, mingit pudi-padi ma küll kinkima ei hakka, tahaks ikka midagi väärtuslikku, kas ta uut kella ei tahaks?" jne.,jne.
nujah, selle peale võib öelda, et kadedus, mis muud, aga...ma ei saa ju kadestada kõiki inimesi, kellel minust parem majanduslik olukord on! kui see minu rahakoti paksemaks teeks, siis küll...
kahju on lihtsalt, et seesama raha mõnda inimest muuta suudab...
vip 25. veebruar 2002, kl 13.26 |
elevant 25. veebruar 2002, kl 18.42 |
mul on ka üks vastik (endine) sôbranna, kellega ma enam eriti ei taha suhelda. ta on nimelt küllaltki vaesest perest, ôpib alles ja loogiline, et raha eriti pole. kui kokku saame, kuulab ta mind tingimata üle: kust sa selle asja said, palju maksis, milleks sul seda vaja on, jne.
korra küsis ta minult (mu tütar oli siis aastane) kui palju ma juba lapse peale raha olen kulutanud. no tule appi, ma tôesti pole lugenud viimast kui senti, mis aasta jooksul plika toidule jms. on kulunud! umbkaudne kuuarvestus muidugi on, et rahaga välja tuleks, aga ma pole kunagi nii môelnud, et lapse peale kulutan ainult nii palju ja ei sentigi rohkem.
kusjuures see "sôbranna" ise ei viitsi kooli kôrvalt tööl käia ega midagi, istub ainult vanemate kaela peal ja viriseb. oleks tal siis ôppeedukud hea vôi midagi, aga seda ka pole. kogu aeg on kärss kärnas ja maa külmand.
ega ma ise ka eriti jôukas ole, aga mône asja olen lubada saanud ning see pole kellegi asi halvustada. kôik välja teenitud ju, midagi pole taevast kukkunud.
korra küsis ta minult (mu tütar oli siis aastane) kui palju ma juba lapse peale raha olen kulutanud. no tule appi, ma tôesti pole lugenud viimast kui senti, mis aasta jooksul plika toidule jms. on kulunud! umbkaudne kuuarvestus muidugi on, et rahaga välja tuleks, aga ma pole kunagi nii môelnud, et lapse peale kulutan ainult nii palju ja ei sentigi rohkem.
kusjuures see "sôbranna" ise ei viitsi kooli kôrvalt tööl käia ega midagi, istub ainult vanemate kaela peal ja viriseb. oleks tal siis ôppeedukud hea vôi midagi, aga seda ka pole. kogu aeg on kärss kärnas ja maa külmand.
ega ma ise ka eriti jôukas ole, aga mône asja olen lubada saanud ning see pole kellegi asi halvustada. kôik välja teenitud ju, midagi pole taevast kukkunud.
mari 26. veebruar 2002, kl 12.09 |
no muidugi on lihtne öelda, et valed sõbrad oled valinud ja puha. see on kahjuks mingi 5 klassi tasemel etteheide, erakordselt eluvõõras ja lausa rumal. inimesed muutuvad, samuti nende rahaline seisukord, sedasi satutakse olukordadesse, mida sõpru "valides" (kes neid üldse valib, need ikka kujunevad ise) poleks osanud uneski näha.mis siis teha?
Feliks 26. veebruar 2002, kl 12.15 |
mari 26. veebruar 2002, kl 19.04 |
Feliks, see on meil kõik algkoolis õpitud teooria. Mina olen küll 100% kindel, et elu on keerulisem ja suhted tunduvalt vähem etteennustatavad, kui algkoolis uskuda tahetakse. seda mure ja rõõmu asja jutlustatakse küll, aga kui ka vanemate ja laste või õdede- vendade vahel suhted raha pärast sassi lähevad? ja nii sassi, et võibolla kohtus ka sotti ei saa? siis on ikka väga hale targutada, et tuleb kokku hoida ja raskustest üle saada jne. ütlen, et kehvad vanemad/õed-vennad on, aga mis edasi? Lahendust ikkagi pole. siintoodud näitedki ju räägivad sellest.Raha ajab inimestel ikka väga sageli pea nii segi, et vend ei tunne venda.
yle 26. veebruar 2002, kl 21.17 |
mariga nõus! Tean 31 aastast prouakest, kes töötab tööhõiveametis ja rahaahnusest andis oma lihase ema kohtusse! See prouake ei tunnistanud oma tütart, passi ei lasknud last panna ja tema ema kasvatab tütretütart. Prouake jäi kohtus loomulikult kaotajax.Aga elamisraha nõuab siiani emalt välja, et linnavurlena vabadust nautida!
Feliks 27. veebruar 2002, kl 08.17 |
Mari: algkolis mulle seda poleõpetatud...need on alustõed. Sellistest pisiasjadest lähtun mina sõprade valikul. MUl on kahju, kui Sul sarnane sõber (sõbranna) puudub...mul on ja ma tean seda sõprust hinnata. Loomulikult ei tea kunagi, kuidas keegi ära pöörab.
Vanemate-õdede-vendadega-sugulastega on asi muidugi hullem. Olen minagi jätt suhlemise enamikuga suguvõsast...ja olen kuul dka seda, et just raha-elatustaseme pärast - kuuld just nende - ennast vaeseks pidavate sugulaste suust. Et ju ta on oma pealinnamelus ja kuulsuse säras uhkeks läind. Ei ole. aga mida suhelda, kui huvid ja eluväärtused on niivõrd erinevad? Kas peaks suhtlem seepärast, et nad sugulased on? Sama igahinnaeest suhtlemisvajadus laieneb mistahes suhtes.
Kahtlemata võib ka raha olla kellegile niivõrd olulise tähenduse, et see tervet ülejäänud eksistentsi dikteerima hakkab. Mõnel diktereib elu sport, mõnele igapäevatöö, mis hobiks kätte läheb, mõnele laps, mõnele..mistahes muu asi...muidugi võib mõnel see ka raha olla. Siiski on minu arvates elus suuremaidki väärtusi, kui raha, et selle lipu all oma suhted (nii sõprus, kui sugulus) sättida.
Vanemate-õdede-vendadega-sugulastega on asi muidugi hullem. Olen minagi jätt suhlemise enamikuga suguvõsast...ja olen kuul dka seda, et just raha-elatustaseme pärast - kuuld just nende - ennast vaeseks pidavate sugulaste suust. Et ju ta on oma pealinnamelus ja kuulsuse säras uhkeks läind. Ei ole. aga mida suhelda, kui huvid ja eluväärtused on niivõrd erinevad? Kas peaks suhtlem seepärast, et nad sugulased on? Sama igahinnaeest suhtlemisvajadus laieneb mistahes suhtes.
Kahtlemata võib ka raha olla kellegile niivõrd olulise tähenduse, et see tervet ülejäänud eksistentsi dikteerima hakkab. Mõnel diktereib elu sport, mõnele igapäevatöö, mis hobiks kätte läheb, mõnele laps, mõnele..mistahes muu asi...muidugi võib mõnel see ka raha olla. Siiski on minu arvates elus suuremaidki väärtusi, kui raha, et selle lipu all oma suhted (nii sõprus, kui sugulus) sättida.
ylenna 27. veebruar 2002, kl 14.44 |
kogenu 02. märts 2002, kl 01.34 |
Keski siin arvas, et eestlane peab ENNAST rikkuriks, kui jaksab liisinguga auto osta. Asi hoopis niipidi, et mitte "rikkur" ise, vaid vaesemad sugulased peavad suisa miljonääriks seda, kes (mitmel kohal rabades) suudab sedavõrd teenida, et lastega näljas ei pea olema ja punnitades isegi autoliisingut jaksab maksta.
Isiklikult olen õnneks kadedusest seni pääsenud, kuid mind vaevab teistpidine suhtumine - ainsa kõrgharidusega inimesena suguvõsas ja lisaks veel teiste arvates miljonärina oodatakse minult mitmesuguste keeruliste probleemide lahendamist ja koheldakse mind, otsekui oleks mul tiivad selgas. Uskuge, see pole sugugi kergem kui enda vastu suunatud rohelist kadedust tunda.
Isiklikult olen õnneks kadedusest seni pääsenud, kuid mind vaevab teistpidine suhtumine - ainsa kõrgharidusega inimesena suguvõsas ja lisaks veel teiste arvates miljonärina oodatakse minult mitmesuguste keeruliste probleemide lahendamist ja koheldakse mind, otsekui oleks mul tiivad selgas. Uskuge, see pole sugugi kergem kui enda vastu suunatud rohelist kadedust tunda.
Kaisa. 02. märts 2002, kl 11.32 |
Jah-anna ühele inimesele suurem summa raha,siis alles tuleb tema tõeline pale välja!Aind sisemiselt tugeva intelektiga inimesed ei muutu labaseks ja ei "tõsta" end teistest kõrgemale.Mõnele kulub selline raputus äragi(kui muidugi üldse aru saadakse,millest teiste suhtumise muutus).Üks mu vaesuses elanud sõbranna sai saatuse tahtel suure maja omanikuks ja issand kuidas üks inimene muutus!Kui kuinagi enne ei saand me päevagi teineteiseta läbi,me veel töötasime ka koos ja elasime lähestikku ja lapsed olid ühevanused,siis kui ära kolis,ei öelnud mulle isegi oma aadressi mitte!Kui kokku saime,siis ütles,et sa peaksid mu juurde tulema roose lõikama!!!!-neid pole vist keegi kunagi enne lõiganud!!Kusjuures mind külla pole ta kunagi kutsunud!-Ma kuulasin suu lahti,ei öelnud midagi ja nii me jälle lahku läksime paariks aastaks.Kuni me tänaval ükskord kokku jooksime ja siis oli ta jälle endine sõbranna,kutsus külla,nüüd juba uuel aadressil,väike korter,sest saatuse tahtel võttis pank maja ära ja uhkeldamine sai otsa.Kõrgelt kukkumine on valus,aga mõne jaoks on seda vaja,peaasi et nad ise seda aru saavad!
Õnneks minu ümber on pidama jäänud need tõelised kenad sõbrad-tuttavad-sugulased,kellega jagatud nii häid kui halbu aegu.Ise olen tasapisi saanud mehega maja soetada,mille peale läheb ka see pisuke rahanatuke,sest ostsime vana maja ja seda nüüd kõpitseme.Saime ka tunda selliste inimeste suhtumist,et :noh,nüüd majaomanikud,mis sa rikkaid räägid,enam ei tulda küllagi...Samas ei kujuta üks korteris elav inimene ettegi,mis töö on maja juures,kui veel on ahjud mida kytta või nagu kevad lubab juba,siis müttad kogu vaba aja aias kuni külmadeni.
See raha ja rikkuse teema on suhteline.Mina hindan seda sisemist rikkust ja suurt hinge.Ja õnneks selliseid inimesi on rohkem kui neid,kes materiaalse külje esile tõstavad.Kuid jah-ilma rahata pole praegusel ajal midagi ära teha ja katsu sa siis ka inimeseks jääda!Raske nii või teisiti.
Õnneks minu ümber on pidama jäänud need tõelised kenad sõbrad-tuttavad-sugulased,kellega jagatud nii häid kui halbu aegu.Ise olen tasapisi saanud mehega maja soetada,mille peale läheb ka see pisuke rahanatuke,sest ostsime vana maja ja seda nüüd kõpitseme.Saime ka tunda selliste inimeste suhtumist,et :noh,nüüd majaomanikud,mis sa rikkaid räägid,enam ei tulda küllagi...Samas ei kujuta üks korteris elav inimene ettegi,mis töö on maja juures,kui veel on ahjud mida kytta või nagu kevad lubab juba,siis müttad kogu vaba aja aias kuni külmadeni.
See raha ja rikkuse teema on suhteline.Mina hindan seda sisemist rikkust ja suurt hinge.Ja õnneks selliseid inimesi on rohkem kui neid,kes materiaalse külje esile tõstavad.Kuid jah-ilma rahata pole praegusel ajal midagi ära teha ja katsu sa siis ka inimeseks jääda!Raske nii või teisiti.
oliver 04. märts 2002, kl 20.51 |
loen ja imestan - kus krt selliseid inimesi leidub?? minu lähedastest sõpradest on kõigil küllalt erinev maj. olukord, kuid tõsiseid pingeid pole kordagi tekkinud. igasuguseid üritusi korraldades on alati lihtne põhimõte - igaüks eraldab nii palju resursse, kui tal võimalik on. kellel raha - ostab sööke/jooke, kellel auto - sõidutab teisi, kellel maamaja - kütab kaminat. mõningast tögamist a'la "tööl ei viitsi käia?", "osta uus auto" aeg-ajalt leidub, kuid ei midagi häid suhteid ohustavat. seega minu soovitus - jalaga tagumikku ihnuskoidele, kadetsejatele, teise-rahakotis-sobrajatele.
Lisa postitus