jah, eks see rahaprobleem on ennegi sõpradest vaenlasi teinud ja sugulasi tülli ajanud...
ma ei võtaks sõna, kui ise midagi sellist läbi elanud poleks.üks mu vähestest sõbrannadest kasvatas üksinda last juba siis,kui temaga tuttavaks saime. selline kena ettevõtlik naisterahvas, kes kunagi ei halisenud, kui vaja, tegi lisatööd jne. ega minu majanduslik olukord oluliselt parem ei olnud, aga... mu ettevõtlik ema korraldas sel ajal nn.kaubareise,kust tulles tõin enamasti midagi kaasa ka sõbranna või tema poja jaoks.kui raha küsisin, oli kõik korras, kui ütlesin, et kingituseks, muutus ta tõrksaks. mul ei tulnud mõttessegi teda haletseda, need olid tõesti kingitused. samal ajal olin ma ise vägagi jäärapäine kasvõi oma emalt laste jaoks toodud tasuta asjade vastuvõtmisel. see selleks...mõne aja pärast leidis sõbrants mehe. mees kena, tubli, noor, hakkaja. algul käisimine läbi nagu muistegi ent mingil hetkel tabasin sõbranna jutus üha sagedamini kelkimise, kiitlemise vmt.taolisi noote.tõsi - tema majanduslik olukord muutus aina paremaks. minu pere oma - saatuse iroonia! - endisest viletsamaks. ühel heal päeval sain ma aru, et mul ei ole temaga enam millestki rääkida. varem võisime tundide kaupa jutustada kasvõi lastekasvatamise teemal, kuna meil olid minu meelest vägagi sarnased vaated. aga kuulata lõputuid jutte a`la kui hästi neil kõik läheb käis üle jõu. kõigele lisaks veel minu jaoks alandavad küsitlused enne mu tütre sünnipäevi( sõbranna on tema ristiema)-
"mis ma talle toon, mingit pudi-padi ma küll kinkima ei hakka, tahaks ikka midagi väärtuslikku, kas ta uut kella ei tahaks?" jne.,jne.
nujah, selle peale võib öelda, et kadedus, mis muud, aga...ma ei saa ju kadestada kõiki inimesi, kellel minust parem majanduslik olukord on! kui see minu rahakoti paksemaks teeks, siis küll...
kahju on lihtsalt, et seesama raha mõnda inimest muuta suudab...