Mina tahaksin surra nii,e t ma tunnen, et tore oli.Ja et ma olen saanud oma lähedasi õnnelikuks teha ja neile teada anda,kui imelised nad on.Ja kui nad mulle surivoodil otsa vaatavad,siis et kasvõi ühe silmist võiks näha, et minu olemisel oli mõte.Selline unistus.Aga unelm ja reaalsus...teadagi..

teine
aga arvad, et surm erineb kuidagi eriliselt klubikäigust? tean üht, kes klubis surigi, btw
võta end kergemalt. siis surm ei tundu ka nii hull ja raske.. ;)

tahan igavesti elada.

ja blah, sa oled tõeline humorist!

voodis,lõbusana ja karvasena,kas pole?

ma juba olen 3x suremas olnud, ära tüütab. Midagi ilusat seal küll pole. Aga elage õieti, siis pole kahetseda vajakajäämisi. Surres tahad teha veel kõige lihtsamaid asju, näiteks tahad kevade lõhna tunda ja puu otsa ronida ja pead neid kõige hindamatuteks asjadeks.

Ma tahaks surra umbes 40- selt, ei kujuta end vanemana ette. Pensionärina, elu oleks elatud...Üksindus...jne. No kõik hädad, mis vanadusega kaasnevad. JUBE! Juba paljast mõttest hakkab paha. Pealegi, ma tean, et ei ela nagunii eriti vanaks, varem pakkusin maskimum 21 :S Surra tahaks endavalitud ajal; looduskaunis kohas, hea muusika saatel ja kerges veiniuimas.
---
jah, ma olen veidi segane
---
kuid austus "vanadele" inimestele, kes vaatamata eale elurõõmsad ja teotahtelised on. igaühe enda valik, kuidas elada ja kui kaua.

40 aastselt ei tea veel kuidas.......

Ma tean, et ma ei sure mitte kunagi. Olen seda juba paar korda teinud. On kunagi mingi hetk, mil kõik murdub, aga surma pole olemas.

Kuradi loll küsimus, ikka põlema. See ju in! Lükkasin need mõtted edasi, kuidas ma jätan oma kalli paisuva naise ja kasupoja ilma armastusest?!? Nautige elu, kuni päike särab.

Kui saaks ise valida, siis tahaks, et see juhtuks siis, kui elule tagasivaadates midagi kahetseda ei oleks ja kui tundub, et kõik mida teha olen tahtnud, on tehtud... ma ei tea, kas see ka õnnestub, aga mõelda ju võib... ja see võiks olla mõni äärmuslik olukord... näiteks langevari ei avaneks ja siis sa saaksid näha viimast korda selle maailma ilu ja end ette valmistada selleks, et kui sa maapinda ouudutad, siis sured... see oleks fantastiline viis surra...

psychele
kõrgelt kukkujad pidid enamasti juba õhulennu ajal infarkti saama, aga võib-olla on õhus lennates infarkti saamine ka fantastiline...

Tahan surra oma pere juures, kui nad mu ümber on ja käest kinni hoiavad.

45-selt,vaadates päikeseloojangut .

Igatahes on parem surra kui olla näiteks norgamoistuslik ja teiste naerualune. Aga jah, surra voiks kyll valutult ja une pealt.

Tahan Maakera natukene mõned kraadid keerata, et inimesed teisiti mõtlema hakkaksid.

Pole absoluutselt nõus väitega, et me keegi ei tea, kuidas me sureme ja millal!
Me ei tea seda sellepärast, et me ei taha surra VEEL...

Kuid, kui elukeerdkäigud viltu kardinaalselt veavad, siis hakkad paraku sellele enam mõtlema ja justkui surmaminemise viis ja aeg teada. Ühesõnaga suitsiid(enesetapp) tõestab selgelt, et inimeses leidub teadmine enda suremise viisist ja ajast. Mul kahjuks mitu näidet reaalsest elust, tuttavate pealt. Viimane neist vanem naisterahvas poos end oma talumajja üles, eelmise aasta kevadel.

Põhjusid teadsin kah kaudselt: Tervis tuksis, rahaprobleemid ja üksindustunne!
Nimelt vihjas koguaeg, et tüdinud sellest elust ja teeb enesetapu kunagi....ei loopinud tühjalt sõnu TEGIGI.
Eks kahju ole ikka, kuid kohati mõistan ta otsust elust sel moel lahkuda. Puhaku ta rahus!

Tahtsin selle näitega öelda, et inimesel on võimalik oma surma ette teada. Iseasi, kas me seda pooldame, kuid jah pole raske just ennast 100% näiteks täna end tappa ja veel teadagi, et kuidas seda teha. Kuid katsu sa elada, kui koguaeg elunui p3rs3s on ja õnnelik olla ei lase.
Jah normaalne inimene ei tee enesetappu, kuid vaid siis kui ta veel "normaalne on".
Ometi statistikas on enesetappude tegijate numbrid üsna kõrgel kohal.
Muide statistika väidab, et vähemalt iga inimene on korragi elus mõelnud, kas rohkemal või vähemal määral enesetapule. Jah olen mõelnud, kuid pinnapealselt.

Muid tingimusi ei esitaks: õnnelikult.

surra tahan ma kõrges vanuses oma maakodus. läheme õhtul mehega magama ja hommikul enam ei ärka.

nagu mu vanaisa - rahulikult, uinudes. mitte aga nii nagu need hirmust röökivad kaassõitjad tema autos.