Arvasingi, et kellelegi see sõnakõlks "tööga abielus" ette jääb.
Sa (sinatan, loodan, et ei solvu) räägid siin arukusest?
Kas mul oleks arukas palgatöölisena aastaid 10 000 eest tööandja jaoks rabada teades, et mul on võimeid rohkemaks? Millele/kellele ma siis elus lootma pean? Rikkale mehele, kellele viis last sünnitada ning kes mu neljakümneselt noorema vastu välja vahetab? Eesti riigile, kus seadusi muudetakse üleöö ning keegi ei kobise (seal hulgas ka emapalk võib üks hetk ära kaduda).
Noor tark eesti naine teab juba varases nooruses, et elu siin on ellujäämiskursus ning oma seljatagust tuleb ikka ise kindlustada. Kindlustamine ei tähenda päevad-ööd läbi töötamist, vaid arukate otsuste tegemist. Mul on väga toredad sõbrad, kirev seltsielu ning aega ka hobidega tegelemiseks. Ma olen eluga väga rahul. Loodan, et tulevikus tasub minu praegune pingutus vaeva ära ning suudan pangalaenuta ise oma elamise soetada, sest ma pole sündinud hõbelusikas suus. Aga muidu ilusat laupäeva kõikidele :)