Tegelikult tuleneb karma mõiste budismi religioonist. See mida ateistid või meie kohalikud beibedest budistid sellest arvavad, on kaugel sellest, mida religioon selle all mõtleb. Kristluses võib ju nimetada seda patu tagajärjeks, budismis tegelikult umbes sama. Tähelepanu aga ei pöörata sellele, et tegelik eesmärk budismis on mitte enam sündida siia maailma - siia maailma sündimine on kui karistus, karma tagajärg. Kristluses ei ole reinkarnatsiooni ega karma mõistet, aga põhimõte on sarnane - see maailm on karistus patu eest. Inimene aeti välja paradiisist patu pärast, et ta hakkas vastu Jumalale, ei olnud sõnakuulelik. Inimese vaimne eesmärk kristluses ei ole mitte maapealne õnn ja edu, vaid vastupidi - loobutakse enda isekatest kirgedest ja mugavusest ja püüeldakse Jumala juurde tagasi, soovitakse jõuda pärast surma tagasi paradiisi. Siin maailmas elamine on kui patu tagajärg - siin on kannatused, haigused, kurjus, üksindus, nälg, külm, surm, lein, sõda jne. Paradiisis on igavene õigus, rahu ja rõõm. Peale surma on suur kohus, kus Jeesus Kristus kui kohtunik mõistab igaühe üle kohut tema tegude järgi ja siis alles saab igaüks oma palga - kes tegi head ja oli Jumalale ustav, saab paradiisi, kes oli ülekohtune, läheb põrgu. Nii et kes ootab et karistus tuleb kohe, ei usu igavesse ellu ega ole tal ka kannatlikkust.
Mida külvad, seda lõikad. Iseküsimus on millal on lõikuse aeg. Mida puhtama südamega inimene, seda kiiremini tuleb tema eksimus talle tagasi, sest ta saab siis oma vigu parandada ja niimoodi veel paremaks ja õiglasemaks muutuda. Jeesus Kristus näiteks kasutas väga sageli väljendit: "Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!" See väljendaski seda, et kes kuulis ja mõistis, sai oma patte tunnistada ja kahetseda ja sai pöörduda oma kurjadest tegudest, kel kõrvu ei olnud, need kuulsid, aga ei võtnud seda südamesse ja läksid oma hukule vastu kangekaelse südamega. Seega on inimesele õnnetuseks kui ta ei tule meeleparandusele, vaid suurendab oma pattude hulka. Ega see meeleparandus ei ole ka enda teha, see on samuti Jumala arm ja tuleb Jumala käest. Inimene peab armastama oma südames õiglust ja tõde, et üldse selleni jõuda. Kui ta armastab ülekohut ja valet, siis tal lihtsalt pole neid kõrvu mis kuuleks Jumala häält. Puhtad südamelt näevad Jumalat, teised ei näe ega kuule ega tunneta.