Ei oska muidugi kõigi eest rääkida, aga mulle isiklikult sobib kõige paremini kui lähenetakse loomulikult ja lihtsalt, st mingeid suuri žeste ei oota ei mehelt ega üldse kelleltki teiselt. Mulle näitab seda, et inimene hoolib ka tegelikult minust, mitte see kui suuri ja kalleid asju ta osta suudab või endale lubada saab, rohkem see, kuidas ta minuga räägib, käitub, kasvõi silma vaatab. Meeldib mees, kes on tugev (ja isegi mitte niivõrd füüsiliselt, vaid just vaimselt), saab endaga hakkama, on lähedaste jaoks olemas, kelle kõrval mina saan end naisena tunda ja teda mehena toetada. Ja see vist kehtib küll minu puhul, et see sisemine pool minus tuleb välja ikkagi nendega, kes on juba hinge pugenud, st siis olen vabam ja need inimesed näevad mu tõelist olemust. Armastan tõesti head nalja ja huumorimeelega inimesi. Mulle on öeldud, et olen teistsugune, mida iganes see siis tähendab, kas head või halba, aga loodetavasti siis jään meelde :)