On asju, mida ei ole võimalik andestada mitte kellelegi. Unustamine ei ole võimalik tavaliselt, ent esialgne emotsioon asendub aja jooksul ükskõiksusega kuniks kohtud sarnase situatsiooniga uuesti.
Põlegu põrgus? Tegelt ei huvita, kus nad on, mis neist saanud on. Olgu omaette.
Viha on hetkeolukorrast tingitud emotsioon, kuid võib samuti olla sedavõrd võimas, et vabandused ja kahetsused ei loe. Tekkinud situatsiooni olematuks ei muuda, edasise määrab konflikti põhjus ja osapoolte käitumine.
Mis on vabandamise- andekspalumise mõte? Ei, see ei leevenda minu olukorda ega vähenda vastutust, kui olen eksinu. Olen alati lootnud, et kahju kandja leiab natuke leevendust, kandjana olen vähemalt teada saanud, et teine kahetseb, mis ei taga andestamist.
Lõplikult andestatud asjad ei torgi enam kunagi. Paljud oskavad sellisel moel andeks anda?
Postialune- posti (kirjade) alla mattunud? (vabandust, tekkis huvi).
"...annan paar tükki ise vastu...keda jätaksin südamerahus kraavi mädanema..."
...täitsa blond värk...naiselik...:O
Koolikiusajad...karm teema, kuid mitte algus. Üldjuhul algab asi peale lasteaias. Vanuses, kus on veel kõike võimalik muuta. Ja kodust.
Kust tulevad kiusajad ja miks saavad osadest kiusatavad?
Miks ei saa kõik lapsed tuge oma vanematelt?
Kelledest saavad täiskasvanutena vägivallatsejad- kiusajatest või kunagistest kiusatavatest?
Ma arvan, et vägivallaga kokkupuutunu ei igatse tagasi teha, sest ta on kogenud omal nahal tagajärgi. Arvan, et ta igatseb tekkinud olukorda mõista ennast süüdistamata.
Hea oleks, kui oleksid mitte koolivägivalla vaid igasuguse vägivalla vastu- nii enne kui ka pärast kooliaega. Usun, et oledki.
Ei saa valikuliselt võtta oasid tundeid kogu hingega ja osasid mitte. Tom, oled kindel, et Sul on hing?
Seda keskkonda ei saa võrrelda koolivägivallaga. Koolis käimine on kohustuslik, siin viibimine vabatahtlik ja täpselt selle nima alt ja selles sõnastuses nagu endale meelepärane on.