Minu tutvusringkonnas on praegu selline aeg, kus mitmed koolikaaslased ja sõbrad abielluvad (ca 25 aastased).
Seetõttu küsin abieluinimestelt, kas abielludes arvasite, et jääte partneriga elu lõpuni kokku ja " meiega-nii-ei-lähe" petmise suhtes?
Minu arvates on igavese kokkujäämise mõte utoopia, ilmselt arvan nii, sest olen ise petta saanud ja hinges kibedus purunenud õhulosside pärast.

tutvume kaunitar, ära raiska aega niisama.

No mina olin küll väga kindel, et veedame palju aastaid koos ja nii on ka läinud. aga ajad olid siis ka teised. kes neist tänapäeva noortest aru saab, püsisuhtest pole paljudel halli aimugi...

Kui oled noor ja armunud, siis lähtugi sellest. Sest saoled armunud ! ja ei oma mingit tähtsust, mis saab aasta. kahe või kümne pärast.
Hirm tulevikus "juhtuda võiva" pärast ei ole hea nõuandja !
Kui vaatad tulevikku läbi "hirmu", siis alateadlikult programmeerid ennast sellel. Kas Sa seda siis tegelikult ka tahad ?
Kokkusaamine on meeldiv, kooselu on meeldiv. Kogemus ja samas ka õppetund. Ka lahkuminek (kui see kunagi tulema peaks) võib olla meeldiv, kui seda vaid nii vaadata oskad ! Tänutunne partnerile üheskoos kogetu eest, teadasaamise eest, kogemuste eest jne. Ja millised uued võimalused avanevad tulevikuks..:-))
Kuidas soovid, kuidas asju näed- nii ka läheb !
PS: Halva mõttega(ka hirmuga) on nii, nagu umbrohuga- mida varem ta välja kisud, seda parem !
Armastust !

Aga niisama kooselus olles 10 näiteks ja siis lahku minnes on asi kuidagi kergem/lihtsam?
Minu arust on tulevikule vaatamata alati parem olla abielus, eriti kui on lapsed. Abielu lisab igal juhul turvatunnet naisele pigem.
Ise olen õnnelikus abielus juba peaaaegu 10. a ja tuleviku pärast ei muretse, kui ka peaks lahku minema siis olen õnnelik, et veetsin need aastad abeilus olles ja oma lastega ühist perekonnanime kandes, mitte suvalise "korterikaaslasena".

Nõustun põhimõtteliselt eepoolkirjutanud korraliku abielumehega.

Lisan siia ühe lõigu M. A. Väljataga mõtetest alkeemia.ee-s:

Saad alati seda, millele keskendud - niisiis keskendu ikka sellele, mis meeldib. Kui hoiad oma teadvuse mittemeeldiva peal, siis lood ja tõmbad seda ka oma ellu. Paljud kurdavad, et „unistan küll, aga mu ellu soovitut ei tule". See on sellepärast, et ei usuta iseendasse - et ollakse võimeline oma ellu tooma seda, mis meeldib. Ka hinnangute andmisega on oht, et me loome endale uue negatiivse energia, kui hinnangud on negatiivsed. Maailm ei ole hea, maailm ei ole halb. Maailm on. Inimesed ei ole head, inimesed ei ole halvad, inimesed on. Ja sa oled ise valinud siia Maa peale tulles need kogemused, mida kogeda tahad. - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Nadala-Alkeemik-Alternatiivravitsejast-teadjanaine-MAI-AGATE-VALJATAGA-aususest-loomisest-onnest/l-122/c-426/#sthash.YAOIGuv8.dpuf

Helenavanje, mina ei arva, et abiellumine turvatunnet lisab:) See on su väljavalitu, kes sulle turvatunde annab, õige inimene, kes tahab ja kellega sina tahad koos olla.
Ma ei tunneks end abielus turvalisena sugugi, kui oma mehes kahtleksin, lausa vastupidi - lõksu püütuna!
Mu abielu nii oligi - sealt väljasaamine tundus nii suur ja keeruline ettevõtmine, et ajas lausa ahastusse. Mitte nüüd tehniline protseduur ise, aga kogu elu peapeale pööramine - uus elupaik, kolimine, sugulastega seletamine, harjumuspäraste ettevõtmiste lõppemine, mehe sõpradele hüvasti ütlemine jne, jne.
Kaalusin enne abiellumist küll põhjalikult, aga noh... armastus jäi peale, kuigi ma tegelikult teadsin, et ilmselt me ei ole nii sobivad inimesed, et võiksime koos vanaks saada.
Ja lõpuks ma seal olingi, 4 aastat koos elanud, asjad paika loksutatud, traditsioonid tekkinud, aga mind vaevas hirmsasti. Tahtsin ära, tahtsin teistsugust elu, aga see va kättevõtmine...! Korduvalt mõtlesin, miks ma ometi pidin valge kleidi selga ajama ja kogu rahvaga suurelt uue elu algust tähistama, piinlik lihtsalt jalga lasta.
Aga hakkama sain, ära tulin, paari aastaga rahunesid mu oma sugulased ka maha.

Aga kas see kõik oleks olnud kuidagi lihtsam kui sa poleks olnud ametlikult abielus vaid ainult elukaaslane?
Siis ei oleks olnud kogu elu peapeale pööramine - uus elupaik, kolimine, sugulastega seletamine, harjumuspäraste ettevõtmiste lõppemine, mehe sõpradele hüvasti ütlemine jne, jne??

Jah, oleks olnud lihtsam - poleks olnud seda tunnet, et ise otsustasin, et heas ja halvas, tervena ja haigena..., poleks riigile ega sugulastele teada andnud, kellega magan, poleks uhket väljakuulutamist olnud - see kogu asi oleks kulgenud vaiksemalt meie kahe vahel, kaugemad sugulased-tuttavad poleks pruukinud teadagi, et ma nii mõtlematult suuri samme ette võtan. Piinlikkustunne omaenda otsusest taganemise üle, eriti sellisest, mis kogu rahvale uhkelt välja käidud:)
Ja ehk poleks ka mehe sõbrad meid nii kindla paarina võtnud ja minusse nii hästi suhtunud.
Kui kõik need tulevikuplaanid ja muu muusika oleks ehk vähe tagasihoidlikumad olnud, oleksin end väiksema reeturina tundnud. Vähemalt ma arvan nii.

loomulikult abielludes/kooselu alustades (minu jaoks ei ole vahet) usud et kõik jääbki nii. ei jää - inimesed muutuvad, olukorrad -isegi riigikord. aga kui tuled rasketest aegadest välja - no suhe veelgi tugevam

Abiellumine on ju sisuliselt lepingu sõlmimine. See seob kohustustega( ja õigustega omada kohustus:-/ ), vabatahtlikult võetakse omaks ühiskonna poolt kehtestatud reeglid- huvitav, kes küll olid need tädid-onud, kes need reeglid välja mõtlesid ja kehtestasid ???
Lepingutega tuleb aga olla eriti ettevaatlik. sest lepingul on KAKS poolt, lisaks välised mõjutajad(nagu abielus 18.a. kirjutas). Kui leping hõlmab veel ka hingelist aspekti, siis on sellel veel tugevamad(samas justnagu nähtamatud) mõjud.
Muidugi kaasneb selle lepinguga ka positiivset:-)), aga see, et reeglid-raamid on väljastpoolt ette antud, see paneb mõtlema... !

kunagi olid tõesti abielludes raamid väljastpoolt etteantud. see ei tohiks kehtida enam tänases päevas sõlmitavatele abieludele. kuigi traditsioonide järgimine annab näilise turvatunde on see petlik. alati tuleb omaksvõtta ainult need raamid, kuhu sisse mahume ja leida see üks ja ainus, kelle mõõt on sama raam. see, mis värvi on pilt raamis, on teine teema :D.

Piripiigaga nõus. Praegu on need raamid oma huvidele vastavalt nihutatavad ja toda saab nii sättida, et abieluinimene saab kolaka vastu pead. Tegelikult on nii, et keegi ei ole kellegi oma ja ükski inimene ei saa teha teist oma õnne eest vastutavaks. Eriti idiootlik on seisukoht, et abielludes hakkab mingi uus elu ja endine elu lõppeb ära.

viimased kaks lauset raiuda kivisse!!!

Minu "turvatunde" põhimõte oligi pigem mõeldud emotsinaalsel tasandil. Naisele on vaimsel tasandil oluline kanda mehe ja lastega sama perekonnanimi.

eei tea...minu jaoks näiteks ei olnud see oluline.

Mina läksin väga väga noorelt mehele ja otse loomulikult arvasin, et elu lõpuni. Nii et kui ükskord see teadmine pärale jõudis, et see asi ei toimi, siis oli see ikka päris karm fakt ja põdesin seda üsna raskelt ja sügavalt. Tegelt oli sellega vist isegi nii raske leppida, et peale lahkuminekut ja aasta-paarist pausi arvasin, et võiks ikka uuesti proovida. nojah, mõned aastad nagu toimis, aga teine lahkuminek samast inimesest oli isegi hullem. Sellist asja nagu keegi siin kuskil teises teemas kirjutas, et kakskümmend aastat lihtsalt tuimalt üksteise kõrval, mina sellist asja vist pikalt taluda ei suudaks. Inertsist lähevad niikuinii mõned aastad, aga no aastakümned... Ma saan aru, et hallis argipäevas lähevad päevad kiiresti, pole aegagi väga mõelda ja analüüsida ja on perioode, mil kõik näiliselt nagu isegi toimiks, aga pikemas perspektiivis on ikka nii, et kui suhe ei toimi, siis iga kriis veab üha rohkem maadligi ja see inertsist elamine tekitab vaid ängi. Ma olen selleks liiga vaba hing ja julgen elada südame järgi, mitte selle järgi, mis teised arvavad.
Mis petmisse puutub, siis mul pole absoluutselt aimugi, kas seda toimus või ei. Minu poolt igatahes mitte, ma olen väga truu inime. Tema poolt, vbl oli, vbl mitte, laiemas plaanis ja suhte toimimise seisukohast võttes täiesti ebaoluline.

irooniapõõsas Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mina läksin väga väga noorelt mehele ja otse loomu
> likult arvasin, et elu lõpuni. Nii et kui ükskord
> see teadmine pärale jõudis, et see asi ei toimi, s
> iis oli see ikka päris karm fakt ja põdesin seda ü
> sna raskelt ja sügavalt. Tegelt oli sellega vist i
> segi nii raske leppida, et peale lahkuminekut ja a
> asta-paarist pausi arvasin, et võiks ikka uuesti p
> roovida. nojah, mõned aastad nagu toimis, aga tei
> ne lahkuminek samast inimesest oli isegi hullem.
> Sellist asja nagu keegi siin kuskil teises teemas
> kirjutas, et kakskümmend aastat lihtsalt tuimalt
> üksteise kõrval, mina sellist asja vist pikalt tal
> uda ei suudaks. Inertsist lähevad niikuinii mõned
> aastad, aga no aastakümned... Ma saan aru, et hall
> is argipäevas lähevad päevad kiiresti, pole aegagi
> väga mõelda ja analüüsida ja on perioode, mil kõi
> k näiliselt nagu isegi toimiks, aga pikemas perspe
> ktiivis on ikka nii, et kui suhe ei toimi, siis i
> ga kriis veab üha rohkem maadligi ja see inertsis
> t elamine tekitab vaid ängi. Ma olen selleks liiga
> vaba hing ja julgen elada südame järgi, mitte se
> lle järgi, mis teised arvavad.
> Mis petmisse puu
> tub, siis mul pole absoluutselt aimugi, kas seda t
> oimus või ei. Minu poolt igatahes mitte, ma olen v
> äga truu inime. Tema poolt, vbl oli, vbl mitte, la
> iemas plaanis ja suhte toimimise seisukohast võtte
> s täiesti ebaoluline.


:D

Ka minu jaoks pole nimi oluline, see on vaid üks välistest külgedest ega anna emotsiooni juurde.
Turvatunne saab tulla ainult seestpoolt, inimese hingest.

Nime puhul on kaks võimalust, mees pakub oma nime sulle või ei paku. Mitteoluline on nimi, kui sellise pakkumise tagasi oled lükanud. Pakkumist mitte saades- korruta endale rahustuseks edasi, et see pole oluline :)

Nohjah, see oli asi, mida ei mu mees ega ämm-äi lõpuni ei mõistnudki ja ilmselt mu oma vanemad ka mitte. Mehe vanemad olid vist solvunud, justkui nende nimi ei kõlbaks. Minu vanemad olid imestunud, misjaoks jätta enda nimi, kui juba abiellumiseks läks. Olgu siis kõik lõpuni, nagu peab. Mees ise ei saanud aru, et kui minu jaoks nimi tähtis pole, siis peaks ju ka ükskõik olema, kumba nime ma kannan, miks ma ei võiks siis suguseltsile vastu tulla ja uue nime võtta.
Jäime mõlemad oma nimega.

Mis teie nimed siis on? Kahtlustan, et mehe nimi sulle ei meeldinud? Või olei enda oma nii nii ilus?

Minul on näiteks väga ainulaadne perekonnanimi. Õnneks saadi seega aru, miks ma nimevahetusest huvitatud pole ja mingeid probleeme see ei tekitanud.

noorelt abielludes peaks paari aastaga selge olema, kas kokku sobitakse. targad ja tegusad avastades mittesobivuse, lähevad kiirelt ja ilma suurema kärata lahku. vegeteerima jäädakse teineteise kõrvale siis, kui on mingid ühised varalised kohustused. seega laenu noortel ühiselt võtta ei soovita enne kahte kooseluaastat.
normaalsed inimesed tegelikult abielluvadki noorelt, tundega, et jäädakse igavesti kokku. milleks siis üldse abielluda?!
ja nimi tuleks ikka mehe oma võtta. lihtsalt see on austeus tema vastu, nagu ka on lugupidav peale mehest lahutamist oma isa nimi jälle tagasi võtta.

Virtuaalne striptiis? Jätka, irw.

Mul ka unikaalne nimi. Keegi ei tea mis mu nimi on, ise ka ei tea.

Peetril on ju palk püksis.D.