irooniapõõsas Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mina läksin väga väga noorelt mehele ja otse loomu
> likult arvasin, et elu lõpuni. Nii et kui ükskord
> see teadmine pärale jõudis, et see asi ei toimi, s
> iis oli see ikka päris karm fakt ja põdesin seda ü
> sna raskelt ja sügavalt. Tegelt oli sellega vist i
> segi nii raske leppida, et peale lahkuminekut ja a
> asta-paarist pausi arvasin, et võiks ikka uuesti p
> roovida. nojah, mõned aastad nagu toimis, aga tei
> ne lahkuminek samast inimesest oli isegi hullem.
> Sellist asja nagu keegi siin kuskil teises teemas
> kirjutas, et kakskümmend aastat lihtsalt tuimalt
> üksteise kõrval, mina sellist asja vist pikalt tal
> uda ei suudaks. Inertsist lähevad niikuinii mõned
> aastad, aga no aastakümned... Ma saan aru, et hall
> is argipäevas lähevad päevad kiiresti, pole aegagi
> väga mõelda ja analüüsida ja on perioode, mil kõi
> k näiliselt nagu isegi toimiks, aga pikemas perspe
> ktiivis on ikka nii, et kui suhe ei toimi, siis i
> ga kriis veab üha rohkem maadligi ja see inertsis
> t elamine tekitab vaid ängi. Ma olen selleks liiga
> vaba hing ja julgen elada südame järgi, mitte se
> lle järgi, mis teised arvavad.
> Mis petmisse puu
> tub, siis mul pole absoluutselt aimugi, kas seda t
> oimus või ei. Minu poolt igatahes mitte, ma olen v
> äga truu inime. Tema poolt, vbl oli, vbl mitte, la
> iemas plaanis ja suhte toimimise seisukohast võtte
> s täiesti ebaoluline.
:D