Mõnele on kirg armastus.
Saab see otsa, lõpeb kõik.
Teisel seostub sõprus ja kiindumus armastusega.
Lahtuvad need tunded, haihtub kõik.
Kolmandale on materiaalsete hüvede saamine armastuse märgiks. Võibolla ka igavese armastuse omaks.
Jääd vaesemaks, kaob ka see nn igavene armastus.
Neljas peab vaimselt samal tasemel olemist ja teineteisemõistmist armastuseks.
Aja jooksul mõistab, et see pole nii ja minnakse oma teed.
Viies armastab seda kui teda teenitakse ja kõik ette-taha ära tehakse ning peab seda tõelise armastuse märgiks.
Kui partner tüdib teenijarollis olemast, kaob taas kõik.
Kuues ja seitsmes ja kaheksas jne on ka olemas. Aga mida teie, kes te siin sel teemal sõna võtate, sellest armastusest arvate?
Suur ja tugev tunne, kojujõudmise aisting, igavene soov teise kõrval olla ning mitte lahkuda, kõik teise heaks ohverdada vms?