Siin on üks minu ammune tutvumislugu...
Tutvusin netis ühe mehega. Meil tekkis virtuaalne side juba kolmandast lausest ja paari tunni pärast ekraan juba särises me vahel. Kolisime üle Skype`i, kus nägime teineteist ka pildilt. Veel paar õhtut ja ööd teineteise hinge pugemist, siis juba lobisesime telefoniga. Selleks ajaks kui kohtuma pidime, olime end nii üles kütnud, et mõlemad ootasime sellelt palju.
Mees valis kohtumispaigaks parima restorani.
Toodi menüü, aga mees teatas, et tal polegi kõht tühi, võtab vaid vee.
Ma olin sõnatu, sest restorani ei minda vett jooma ja tegin sellest ühese järelduse....ta tahab kiiresti mu seltskonnast pääseda.
Tellisin siis samuti vee, endal paha tunne ja hapu nägu peas.
Mõtlesin, kuhu kadusid need kaks inimest, kes virtuaalis nii lähedaseks said.
Rääksime neutraalset juttu ja ...läksime laiali.
Skyepsse see mees rohkem ei ilmunud ja mul polnud raske järeldust teha...ma ei meeldinud talle.
Läks mööda pool aastat ja tutvusin netis jälle ühe toreda mehega, kellega tekkis kohe hea side.
Rääkisime elust ja armastusest, kuni mees hakkas rääkima ühest imelisest naisest, kellega ta kunagi netis tutvus ja üks kord kohtus.
See oli nii ilus, kuidas ta seda naist kirjeldas, mida ta mõtles, kui seda naist vaatas...
Mees rääkis, et ta tahtis seda naist esimesest pilgust ja tellis vaid vee, sest ta oleks tahtnud naisega kohe hotelli minna, aga täis kõhuga poleks see parim mõte olnud.
Aga naine oli ilmselt teist meelt, sest tema poolt ei tulnud mitte mingit vihjet...
Ma küsisin, miks ta sellele naisele ei öelnud mitte ühtegi ilusat sõna ega komplimenti, neid mida ta praegu mulle selle naise kohta ütles.
Mees vastas...et ei julgenud.
Ja nii mindigi lahku, naine teadis, et ta ei meeldinud mehele ja mees teadis, et ta ei meeldinud naisele.
Mul oli õnne, et sain vähemalt tagantjärgigi ja kogemata kuulda enda kohta midagi nii ilusat, mille otseütlemiseks meeste keeled ei paindu vist iialgi.
Ma ei näe sellisele olukorrale muud lahendust, kui et netis tutvujad peavad vähemalt oma esimesele kohtingule läpakad kaasa võtma, et saaks oma mõtteid kirjalikult edastada.