Näna võime näha lausa vastupidist äärmust. Niipea, kui laps hakkab midagi jutustama, antakse talle viivitamatult peaosa, temast saab täht ning üleüldise tähelepanu objekt. Sel moel saab ta võimaluse teada saada, kuidas temasse suhtutakse — kas ta on tola, kelle üle kõik naeravad, või siis humorist, valetaja või kiidukukk.
Perekondlik lõuna on väike etendus. Igaüks demonstreerib oma iseloomu vastavalt endale võetud rollile.
-----------
no kui see delfikasse foorumisse üle kanda, ja söögilauaks justkui ekraan, mida kellegagi jagad seal kuskil, siis vaatame, kuidas siin rollid on jagunenud:
tom juba hakkas nutma, kuna talle ei pööra mitte keegi tähelepanu.
Alu, noorte tissitute pesulauade tagaajaja, kes peegeldab end kui kui tõsine meestelemb.
keegi on ninatark, keegi on filosoof jne jne.
siis mõni targutaja, naine46, igavesti noor ja kikkis tissiga ikka veel,P. oma lõpmata autismiga, siis keegi isehakanud ninatark 3.14 jne jne.