See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.

Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.

Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?

Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.

Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?

Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.

„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“

„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.

Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.

„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.

„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“

„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.

Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.

„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.

„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.

Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.

Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.

„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“

„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“

„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.

Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.

„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“

Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.

„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.

Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.

„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“

Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:

„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“

Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.

Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.

Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.

Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.

Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.

„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.

„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“

„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.

„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.

„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“

„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.

„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.

Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:

„Miks sa just selle koha ostsid?“

„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.

„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.

„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“

Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:

„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“

„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.

Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus.
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.

Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.

Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?

Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.

Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?

Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.

„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“

„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.

Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.

„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.

„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“

„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.

Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.

„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.

„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.

Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.

Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.

„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“

„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“

„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.

Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.

„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“

Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.

„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.

Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.

„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“

Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:

„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“

Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.

Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.

Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.

Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.

Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.

„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.

„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“

„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.

„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.

„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“

„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.

„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.

Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:

„Miks sa just selle koha ostsid?“

„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.

„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.

„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“

Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:

„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“

„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.

Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus.
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.

Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.

Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?

Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.

Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?

Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.

„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“

„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.

Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.

„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.

„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“

„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.

Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.

„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.

„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.

Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.

Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.

„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“

„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“

„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.

Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.

„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“

Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.

„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.

Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.

„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“

Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:

„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“

Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.

Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.

Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.

Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.

Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.

„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.

„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“

„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.

„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.

„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“

„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.

„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.

Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:

„Miks sa just selle koha ostsid?“

„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.

„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.

„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“

Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:

„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“

„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.

Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus.+

oohsaa !

keegi isehakanud tarkpea on copy pastega - või sii lause kopeerimismasinaga ... rasket vaeva nähes - pool "tõde ja õigus" siia ümber küljendand ?

palju ausam oleks olnud pigem "Vahva sõdur Sveik" siia ää küljendada olnud ?

peale romaani "Tõde ja õigus"
peaks kui tõde pealkirjagi ümber teha ?

uueks nimeks võiks olla .....

"Naised üle õla" ?

peale romaani "Tõde ja õigus"
peaks kui tõde kajastades
pealkirjagi ümber tegema ?

See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.

Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.

Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?

Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.

Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?

Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.

„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“

„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.

Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.

„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.

„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“

„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.

Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.

„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.

„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.

Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.

Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.

„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“

„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“

„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.

Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.

„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“

Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.

„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.

Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.

„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“

Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:

„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“

Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.

Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.

Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.

Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.

Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.

„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.

„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“

„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.

„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.

„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“

„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.

„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.

Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:

„Miks sa just selle koha ostsid?“

„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.

„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.

„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“

Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:

„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“

„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.

Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus.
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.

Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.

Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?

Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.

Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?

Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.

„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“

„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.

Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.

„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.

„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“

„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.

Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.

„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.

„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.

Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.

Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.

„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“

„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“

„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.

Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.

„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“

Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.

„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.

Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.

„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“

Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:

„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“

Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.

Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.

Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.

Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.

Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.

„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.

„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“

„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.

„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.

„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“

„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.

„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.

Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:

„Miks sa just selle koha ostsid?“

„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.

„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.

„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“

Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:

„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“

„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.

Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus.
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.

Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.

Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?

Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.

Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?

Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.

„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“

„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.

Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.

„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.

„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“

„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.

Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.

„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.

„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.

Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.

Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.

„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“

„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“

„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.

Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.

„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“

Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.

„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.

Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.

„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“

Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:

„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“

Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.

Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.

Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.

Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.

Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.

„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.

„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“

„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.

„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.

„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“

„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.

„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.

Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:

„Miks sa just selle koha ostsid?“

„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.

„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.

„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“

Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:

„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“

„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.

Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus..

See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.

Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.

Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?

Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.

Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?

Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.

„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“

„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.

Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.

„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.

„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“

„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.

Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.

„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.

„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.

Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.

Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.

„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“

„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“

„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.

Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.

„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“

Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.

„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.

Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.

„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“

Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:

„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“

Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.

Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.

Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.

Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.

Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.

„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.

„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“

„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.

„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.

„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“

„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.

„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.

Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:

„Miks sa just selle koha ostsid?“

„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.

„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.

„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“

Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:

„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“

„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.

Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus.
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.

Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.

Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?

Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.

Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?

Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.

„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“

„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.

Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.

„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.

„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“

„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.

Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.

„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.

„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.

Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.

Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.

„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“

„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“

„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.

Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.

„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“

Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.

„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.

Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.

„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“

Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:

„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“

Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.

Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.

Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.

Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.

Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.

„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.

„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“

„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.

„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.

„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“

„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.

„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.

Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:

„Miks sa just selle koha ostsid?“

„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.

„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.

„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“

Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:

„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“

„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.

Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus.
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.

Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.

Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?

Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.

Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?

Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.

„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“

„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.

Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.

„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.

„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“

„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.

Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.

„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.

„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.

Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.

Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.

„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“

„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“

„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.

Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.

„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“

Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.

„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.

Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.

„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“

Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:

„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“

Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.

Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.

Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.

Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.

Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.

„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.

„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“

„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.

„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.

„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“

„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.

„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.

Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:

„Miks sa just selle koha ostsid?“

„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.

„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.

„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“

Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:

„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“

„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.

Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus...

seda "tõde ja õigus" kerides tekib mõte :

kergem on peesse kerida kui tõde ja õigust

kohalikul hullul, ehk makaagil on süst tegemata täna jäänud

See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.

Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.

Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?

Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.

Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?

Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.

„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“

„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.

Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.

„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.

„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“

„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.

Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.

„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.

„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.

Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.

Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.

„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“

„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“

„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.

Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.

„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“

Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.

„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.

Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.

„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“

Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:

„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“

Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.

Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.

Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.

Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.

Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.

„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.

„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“

„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.

„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.

„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“

„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.

„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.

Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:

„Miks sa just selle koha ostsid?“

„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.

„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.

„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“

Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:

„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“

„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.

Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus.
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.

Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.

Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?

Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.

Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?

Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.

„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“

„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.

Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.

„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.

„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“

„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.

Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.

„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.

„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.

Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.

Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.

„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“

„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“

„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.

Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.

„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“

Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.

„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.

Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.

„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“

Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:

„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“

Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.

Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.

Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.

Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.

Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.

„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.

„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“

„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.

„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.

„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“

„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.

„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.

Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:

„Miks sa just selle koha ostsid?“

„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.

„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.

„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“

Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:

„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“

„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.

Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus.
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.

Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.

Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.

Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.

Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?

Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.

Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?

Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.

„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“

„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.

Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.

„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.

„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.

Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.

„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.

„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“

Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.

„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.

„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“

Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.

„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“

„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“

„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.

Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.

„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.

„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.

Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.

Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.

Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.

„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“

„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“

„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.

Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.

„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“

Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.

„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.

Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.

„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“

Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.

Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:

„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“

Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.

Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.

Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.

Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.

Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.

„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.

„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“

„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.

„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.

„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“

„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.

„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.

Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:

„Miks sa just selle koha ostsid?“

„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.

„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.

„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“

Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:

„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“

„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.

Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus.,

küll võib õudne olla ühe makaagist vana eskordi ja peldikublondi v*tuviha, kui neid ära põlatakse! tunnen Alule kaasa, aga hoia lippu kõrgel - oled õigel teel - nii neid kohtlema peabki!... icc

keda see makaak sinu arust eskordib? oma lõualotti võibolla ühest palati nurgast teise. irw. blond pole ta ka, halliseguste kartulikoorevärvi karvastikuga pigem. aga kui peas heljuvad luulud nagu peale sinu külastaks foorumit vaid üks inimene, oleks ehk endal ka aeg palatisse kobida.

eskord toimetab makaagi lotti kuhu vaja, kannab hermest ja assisteerib tuvumisi.

Ääre pealt oleks eskordile toonud hermese, aga ääre peal polnud hermest. Tõin makaagi. Irw

Kohalik Raivo on vahva,armu või ära.

sinilind 04. jaanuar 2017, kl 13.58
Kohalik Raivo on vahva,armu või ära.

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

mu lemmik muusa (musa) ongi Valgre "Sinilind" .
teine järjekorras on "pühapäev kardiorus "

selles teisest tegingi oma variandi "jalutuskäik "

sinilind 04. jaanuar 2017, kl 13.58
Kohalik Raivo on vahva,armu või ära.

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
see ongi siin õige paik - Saagem tuttavaks !

mina olen kohalik raivo - Sina Sinilind

pilateemas - naised ja õla - on raske tutvuda riskeerimata seostada seda pilaga .

teen katset kas on või mitte pila :

öelda et meeldiv on kohalik
tundubki veidi ehk imelik
aga kaunis nimi sinilind
on mõistuseta jätnud mind

see mõistuse viind mult ära
hinge toonud päikese sära
nüüd kui koer kõva konti ma järan
kui tundmatust sinilinnust pläran

on "Saame tuttavaks" pila asupaik
siin tutvumisest jääb vaid halb maik
igale luuletajalegi mõru tunne suhu
on siin mõiste, armastus, kadund teab kuhu

PS

SIIN TUNDUB KÕIK VAID PILA
KUI SUUST VÄLJA AETAKSE VAID ILA

NAISED JA ÕLA

kuidas kohalik tänaval naistele külge lööb

kle veidrikust tüütu kohalik, kas üritad netti täis kirjutada?

võõras Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kle veidrikust tüütu kohalik, kas üritad netti täi
> s kirjutada?

raivol on verbaalse pasanteeria erivorm, kaasneb vanadel meestel koos impotentsiga. samamoodi nagu Alu pasandab siin hooti eri nimede all, hõõrub väikest haisvat tilli "eskordidest" niuksudes. vanainimeste veidrused.

kas une-mati on pers,sekä,inud vana naine keda keegi ei taha?

mõnel siin kummitavad vanad naised prses, akna taga ja voodi all. kas põhjus selles, et noorte naiste seas pole viimased 40 aastat erilist skoori teinud?

mõnel siin kummitavad vanad mehed prses, akna taga ja voodi all. kas põhjus selles, et noorte meeste seas pole viimased 40 aastat erilist skoori teinud?

viimase 4 tunni jooksulgi sai paari noore mehega skooritud, ära selle pärast muretse, pässike:)
vanu 50+ ronte kohtab ainult siin foorumis, nalja saab nendega kõvasti. klounid:DDDDDDDDDDDDD

Segasin viimase kaheksa tunni ajal jalaga mehi ukse taga. Kõik olid nooremad kui 35. Üle poolesajased mehed istuvad siin ja lõgistavad hambaid pussyde järele. Külm on neil ka. irw, klounid:DDD

Noh tobuke oled jälle uuel ringil meetriste tekstidega?

Tervitaks vastu!

http://meeldib.ee/2015/09/neiu-on-printsi-valgel...

unemati püüab solvata -
kuid saab vastuse -hahahaha !

une-mati 04. jaanuar 2017, kl 19.31
võõras Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kle veidrikust tüütu kohalik, kas üritad netti täis kirjutada?

raivol on verbaalse pasanteeria erivorm, kaasneb vanadel meestel koos impotentsiga. samamoodi nagu Alu pasandab siin hooti eri nimede all, hõõrub väikest haisvat tilli "eskordidest" niuksudes. vanainimeste veidrused.
Vasta Tsiteeri Kohatu postitus!

hahahaha 04. jaanuar 2017, kl 19.36
kas une-mati on pers sekäinud vana naine keda keegi ei taha?
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
siin siis pilt unematist (kui Roosist) :

http://meeldib.postimees.ee/2015/09/neiu-on-prin...

kohalik pühendus Roosi le une matt ile - ( järgmises postituses )

ROOS

Aasal kasvab roos,
keset lillevälja
lilled iludused koos
roos kõigist paistab välja.

Ta kõigist on ilusam
kesk lõputut ilu
ja sellest arusaam
kaunistabki elu.

Kuid mida roos ootab
kaunilt õitsedes
tuules ringi vaatab
justkui otsides.

Ta tundub õitseks justkui
kellegi tundmatu jaoks
tahab minna siit seni kui
veel ta ilu ei kaoks.

Kuid see keegi ei tule
ja roos kaunistab vaid aasa
tundub tulevik nii tume
teda keegi ei võta kaasa.

Kas korjaja on pime
et kaunist roosi ei näe
see tundub lausa ime
on ju päikseline päev.

Nii inimestelgi on olnud
et keegi tõeliselt ilus
tõdeda on tulnud-
leidmata on jäänud elus.
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
https://www.facebook.com/annely.kaal/posts...

Segasin viimase kaheksa tunni ajal jalaga nõgusselgi voodi all. Kõik olid nooremad kui 15. Üle poolesajased vaalad istuvad siin ja lõgistavad hambaid minu minitilli järele. Kuumahood on neil ka. irw, pööbel:DDD

Raivo luuletused on andekad mu meelest;)