Eestis on Eestis uuritud, s.t. Eestis tehtud pilti, on ühe käe sõrmedel üle lugeda. Vastus võib nagu düsplaasiauuringutel vägagi erineda olenevalt pildi hindajast. Eestis on hetkel minuteada olukord uuringuvõimaluse suhtes suht nigel ja hindajat polegi, aga see ei ole muidugi probleem, pildid saab saata asjatundjale. Süringomüeeliks loetakse tegelikult väga laia sümptomite spektrit, mitte ainult süürikseid ja aju väljasopistumist kolju kuklaosas. Minu teada ei ole Eestis ka ühtegi diagnoositud SM-juhtumit, mis muiudugi ei tähenda, et selline koer kuskil olla ei võiks. Ma ei usu samuti, et veterinaartudengi töös kasutada olnud andmed pärinevad kuskilt mujalt, kui antud probleemiga sügavuti tegeleva kahe teadlase tööd ja SM kohta on internetis kaasa arvatud väga palju infot. Minu lugupeetud openendil on kindlasti ka see teada, et on olemas ideaalse skaneerimistulemusega koeri, kes põevad ränki kliinilisi sümptomeid ja omanikud on sunnitud neid hoidma eluaegselt valuvaigistikokteilil. Samuti on olemas koerad, kellel on üks või teine aste ja kes ei põe mingeid kliinilisi sümptomeid ja on eluaeg terved olnud ja sellisena ka surnud ja elanud pika elu kusjuures. Nii, et see probleem ei ole üheselt selge ega lihtne ja MRI uuring imevahend, mis lahendab kõik mured. Samuti on Eestis ja mujalgi uuringu hind kõrge ja ei ole seega paljudele kättesaadav minu arvates. Sagedamini kasutatavatele aretusisastele on neid tehtud muuhulgas ja välismaal. Mingi aeg tagasi polnud Eestis isegi masinat, millega seda pilti saaks teha ja osa selle masinaga tehtud pilte tunnistati minuteada asjatundjate poolt ka hindamiseks kõlbmatuks. Keegi ei väida, et Eestis on kõik shokolaadselt korras, aga seis pole ka selline, et cavalier on tõuna sekundi pärast välja suremas ei meil ega mujal. Siinkohal peab vist jällegi tänama saatust ja tõuühingut, kes on palju tööd ära teinud terviseprobleemide teadvustamisel, et tõul on haige maine ja paljundajad pole veel väga küüsi taha ajanud cavalieridele.
Mis puudutab seda, et keegi kuuleb sellest haigusest esimest korda, siis kui huvi ei tunta, siis kuidas saabki teada. Minu tänavuste kutsikate ostjad olid millegipärast informeeritud juba minu juurde tulles ja esitasid väga asjakohaseid küsimusi. Tõuühingu kodulehel on samuti infot, mitte küll palju, aga kogu leht on uuendamisel ja seda infot tuleb rohkem peale uut aastat. Internetis on tore külg cavalierhealth.com on tõus esineda võivaid pärilikke haigusi üle saja. Kui nüüd SMi juurde naasta, siis minu arvates ei ole see probleem number 1, mis hetkel cavalieride elu kvaliteeti ja tervist ohustaks Eestis ja neil esineb hoopis sagedamini teist neuroloogilist seisundit, mida on võimalik tuvastada DNA testi abil ja seda võimalust ka usinalt kasutatakse. Jutuks nii palju, et DNA testida saab möödunud aasta aprillist saadik, s.t. veel mitte väga kaua aega tagasi sellist võimalust üldse ei olnud. Ning tõenäosus põdeda SMi on väga palju kordi väiksem, kui avastada koeral südameklapirike, põlveluksatsioon või pärilik silmahaigus. SMist veel rääkides, ei ole tegemist mingi unikaalse haigusega ja seda esineb ka teistel kääbustõugudel, keda nagu üldse maailmas ei uurita. Eestis puudub ametlik statistika SM kohta Eestis elaval populatsioonil ja küllap ka tudengi lõputöö opereerib USA ja UK andmetega. Kui Eestis esineks massiliselt sümptomaatilist SMi, siis küllap ma seda juba teaksin, teaksin isegi üksjuhtumeid.