Praegune teema algas tüüpilisest vastandamisest - tõukoerad puruhaiged, kui tervet koera tahad võta krants. Selline võrdlus ei päde, pole kõik tõukoerad haiged ja kõik krantsid terved, ekstreemsused pole tervislikud ühelgi suunal. Kui ekstreemsustest rääkida, siis ühte patta võib panna nii ninatud tõukoerad kui räige ja tervisele mõjuva alahambumusega nässud, keda mammid nii hirmsasti paljundada tahavad ja paljundavadki. Ja on tervisehädad, mis on olemas mõlemal ja pole kumbalegi head - nt rulliks söödetud on haige ühtmoodi, olgu ta tõuloom või krants.

Nõus.
Siin ju visati lõdva käega väiteid- tõukoerad haiged- krantsid terved. Hetkel juhitakse siin tähelepanu sellele, et kuna krantside kohta andmed puuduvad, siis on sellised väited mõttetud.

Või on mingi üllatus, et pärast sellised avaldusi ei kukutagi kooris kaasa kiitma?

Ma ei pea õigeks teemaalgatuse krants vs tõukoer vastandamist, seda kindlasti. Ma pakun, et tavaline keskmine kodukoer ei satu kunagi arsti juurde rohkem kui vaktsineerimiseks, olgu ta siis tõukoer või krants. Aga see asjaolu ei muuda fakti, et äärmustesse kalduv tõuaretus on paljudele tõugudele kurja teinud.
Mis puutub mu tuttava juhtumisse, siis ta ei osanud midagi sellist üldse uuridagi. Aretajad panevad ju kuulutustesse kirja, et "vanematel tehtud kõik terviseuuringud." Tavainimesel võibki jääda mulje, et vanemad on 100% terveteks tunnistatud, aga tegelikkuses on tehtud mõni kohustuslik uuring ja kõik. Mõni kasvataja annab oma kasvandikele veel "tervisegarantii" ka. Ma leian, et sel teemal tuleb rääkida. Ja rääkida tuleb ilma krantse teemasse toomata, sest nemad ei puutu asjasse. Seda krants vs tõukoer teemat võib lõpmatuseni jaurata, aga see ei muuda asjaolu, et mõni koer ei saa korralikult hingata, sest tal on liiga lühike koon või mõni koer kõnnib nagu hampelmann sest tal on liigeste väärarengud ja see on tõuaretuse tulemus. Ometi läheb koerte terviseprobleemidest ja tõuaretusest rääkides põhirõhk alati vaidlemisele kummad on tervemad, kas krantsid või tõukoerad.

Tervisetemadel tulebki rääkida ja selsamal põhjusel tuleb ka kutsikaostjal endal tahta ja osata uurida infot tõu kohta, nii tõuühingutest (Eestis ja välismaal), erinevatelt kasvatajatelt kui netist. Justnimelt rääkimine ja eneseharimine tagab selle, et ei leitaks ennast lõhkise küna eest - ostsin chow chow kutsika 1000 euro eest ja kulutused peaksid justkui lõppenud olema aga ennäe üllatust, teine 1000 või paar tuleb panna lõikuse alla, et koer üldse näeks midagi, järgmised mõned tuhanded selle alla, et koer käia saaks. Ja siin tuleb mängu see klassikaline vaidlus. Selle asemel, et keskenduda sellele, milles on probleeme (konkreetsed tõud ja missugused probleemid siis), hakatakse lahmima teemal, et tõukoerad on üldse kõik haiged ja vaat, kus krantsid on ikka terved. See on see teema, kus konkreetsemas arutluses astub keegi sisse selle väitega ja siis läheb ülejäänud aur sellele, et näidata, et tegelikkuses see nii ei ole, on haigeid nii tõukoerte kui krantside hulgas ja on terveid nii tõukoerte kui krantside hulgas.

Kutsikakuulutused on eraldi teema. Kui nüüd vaadata, siis tavaliselt kõik vanemad on tšempionid, mida rohkem tiitleid jorusse ajada saab, seda parem, eriti hea on, kui on Euroopa või maailma võitja tiitel lisada. Kutsikad, keda pakutakse, on kõik tulevased näituste-, võistluste ja jahikatsete võitjad. Mõni üksik ütleb, et müüb kodukoera, kes võib sobida sinna, sinna ja sinna. Reklaam ja müügitöö on metsik, ei saa ka ju pahaks panna, eriti kui on tegu popi tõuga, kutsikatest on vaja lahti saada ja nuts taskusse panna. Ja kutsikaostjad lasevad end "eyes wide shut" mõjutada. Lüüakse kuulutusteleht lahti, võetakse esimene ettejuhtuv kuulutus, kus on hüpersuper kutsikad, ja minnakse ostetakse see kutsikas ära. Eeltöö=0. Siis, kui hiljem jama tekib, on häda. Müügitöö on ilus ja lastakse endale Lamborgini pähe määrida, alles hiljem, kui see L külavahel mutta kinni jääb, tuleb meelde, et tegelikut mindi Opeli universaali ostma.

Jäi veel lisamata see, et kui keskmistest rääkida, siis keskmine tõukoer või krants peaksid ühesama palju kliinikusse sattuma, st lihtsamad protseduurid nagu vaktsineerimine, küüntelõikus või traumad. Ülejäänud kalduvad keskmisest eemale ja seal pole tõepoolest vahet, kas tegu on düsplaatilise sakslasega, pimeda chowga või alahambumusega logisevate põlvedega krantsiga.

Võib-olla ma ei väljendanud ennast piisavalt selgelt, aga ma üritan uuesti: Okei, ma saan aru, nii krantsidel kui ka tõukoertel esinevad haigused. See on fakt, eksole ju? AGA, mida mina olen tahtnud öelda, on see, et ostes teatud tõu esindaja, võib haigestumiste ja muude hädade tõenäosus hüppeliselt tõusta (kutsikaeas tehtud uuringud ei näita välimusest tingituid tulevikuprobleeme ette, nt. seljaprobleeme, nahavoltide probleeme jms). Kui võtta kari kohalikke paukasid ja kõrvale panna kari kõige suuremate probleemidega tõu esindajad, siis mina isiklikult olen kindel, et paukad peavad paremini vastu. Jättes kliiniku üldse mängust välja näiteks.

Veel kord - suuri probleeme ja kulutusi annab vältida valides "normaalse" tõu, ehk siis tõu, kes suudaks normaalselt hingata, kõndida, näha, kuulda ja mis iganes. Ma ei võta kunagi endale tõugu, kes piinleks lihtsalt eksisteerides. Ja vot sellise tõu asemel võtaksingi krantsi, kel ei ole juba välimuselt ette teada potentisiaalseid probleeme (pole just palju krantse, kel oleks ülemäära lotendav nahk, hingamist takistav lühike nina jne jne). Muidugi võib see krants haigestuda, otse loomulikult, aga eelistades krantsi juba välimuselt probleemsele tõukoerale, ennetan konkreetseid probleeme, mis ebatõenäoliselt krantsi võiks ohustada.

Ei meeldi mulle see ebardite aretamine ja kogu selle teema mõte ongi ju inimesi mõtlema panna tõuvalikul. On palju terveid ja fantastilisi tõugusid, kelle seast valida omale koer, kes ei peaks "raskelt" elama ja kes saaks elu nautida. Inimeste võimuses on see, kas ebardite / väetide aretamist tunnustada või taunida. Ja tegelikult on terve selle teema point just selles. Mu pärast võib selle kõrvalise krantsi vaidluse siin üldse lukku panna.

Oppa, siin on keegi, eks oskab ennustada, mis krantsikutsikast kasvada võib? Eriti, kui isa pole teada. Samasugune "ebard" võib kasvada, kui tõukoer. Tõukoera puhul vähemalt saab kuigivõrd infot kaevata suguvõsa kohta, krantsi puhul alustab uus omanik puhtalt lehelt infoga võimalike probleemide suhtes, sest tavaliselt pole mitte kui midagi selles suhtes teada. Muidugi see on üks võimalus asjadele vaadata, et "kui tea - ei ole olemas". Koertel on imeline genoom, mis võimaldab äärmiselt suurt varieeruvust absoluutselt igal suunal, olgu see siis kasv, luustik, karvapikkus või värv jne. Nimetus "terve tõug" on kõigest tinglik, sest pärilikke haigusi on absoluutselt igas tõus ja koerlastel üldisemalt. Krantsid ei tule kosmosest lõpeks, vaid esindavad sama liiki ja ka geenid on samad.

koertevabrik Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> tean peret, kus toodetakse bernhardiini kutsikaid.
> neid ei häiri, et suurem osa kutskaid ära sureb -
> ikka ja jälle tulevad sealt uued ja uued. Lisaks
> on isane koer ääretult tige ja on rünnanud inimes
> i -seega võib olla väga suur üllatus, kui vabrikus
> t ostetud ninnu-nännu kutsikast kasvab väga tige k
> oer.
> Samas tean koeraksvatajat - kes otsib oma
> koerale paarlist üle euroopa, et kustikatel oleks
> paremad tõuomadused - seega sealt kennelist kindla
> sti vigast koera ei saa.

Jäi lihtsalt silma sinu postitus:)
Et kutsikad surevad peale poegimist võib olla erinevaid põhjusi.Tuleks lähemalt uurida põhjust.
Isase koera tigedus võib ka tingitud olla erinevatest põhjustest ja ei pea olema alati geneetiline.Välistatud ei ole ka vale kasvatusviis ja suure koerakarja pidamis oskamatus.

Kasvataja, kes sõidab Euroopasse paarilist otsima:
Kas see on sinu arvates põhjus, et seal on terved liinid?Euroopas on samuti palju kenneleid, kus ka võideldakse haigustega:)
See ei ole küll mingi näitaja.

Pauka Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> See, et kuskil mingid krantsid suvalise
> lt paljunevad ja on ka võib-olla haiged ei vabanda
> mingil moel välja tõuaretajate tegevust koeratõug
> ude solkimisel ja ebarditeks aretamisel.

Tõuaretajad aretavad tihti kohtuniku maitse järgi ja paljudel on ikka oluline edukus ka näitustel.Tahetakse ju ka rahvusvaheliselt end reklaamida jne.Üha vähem on neid, kes oma või mõne tõuspetsialisti ettekujutust omavad standardist ja ei arvesta tiitlite joru.
Kohtunikud on tihti nii erinevad ja igal on oma maitse ja see ongi see, et ühtsus puudub üle Euroopa.Seega sobib iga koer, kellel uuringud tehtud aretusse.
Ei oska öelda kas tõesti kasvataja on see suur süüdlane?Kasvataja on kuidagi ummikusse surutud.Ühelt poolt soovivad edu teisalt terveid koeri, aga see on tihti võimatu ilma liiniaretuseta.Tekivad haigused ja muud probleemid.Võibolla on meil ka see, et meil puuduvad kasvatajakoolitused ja igaüks võib hakata koerakasvatajaks.Tihti paljud ei tea üldse mitte midagi aretusest ja arvavad koerad ise ajavad oma asja.

Kui koertel edu pole öeldakse jälle:see ei ole hea kasvataja.Tegelikult tuleks ikka pikaajalist aretust kennelites vaadata, et teha mingeid järeldusi.

to kivike: Ei jõua enam ära korrata kogu teema põhilist pointi: teatud tõugude ostmist vältides saab vältida garanteeritud koera ebamugavusi. Pole vaja osta tõugu, kes ei saa normaalselt hingata, kelle nahk segab nägemist või kelle pisikesed jalad teevad keha kandmise tõeliseks katsumuseks. Ja vot valdav enamus krantsidest on noist tõukoertest paremad, kuna selliseid probleeme juba krantside puhul garanteeritud pole. Mis haigused krantsidel võivad olla, see on juba teine teema.

POLE VAJA OSTA, PALJUNDADA, DEMONSTREERIDA TÕUGUSID, KES EI SAA KUNAGI SAMA KVALITEETSELT EKSISTEERIDA, NAGU NENDE "NORMAALSETE" TÕUGUDE VÕI SEGAVERELISTEST ESINDAJATEST LIIGIKAASLASED.

Olenemata tõust, võivad kõikidel koertel olla haigused, selge see. Aga jättes ostamata tõu esindaja, kel juba välimus reedab garanteeritud probleeme, siis saab juba eos ennetada raskusi ja piirata ebardite sihipärast tootmist.

Minu jaoks jäi filmist kõlama mõte, et oluline oleks võtta koeraareetust mõistusega, mitte emotsioonidega. Ehk siis, ei ole vaja valikute kaudu suurendada koerte füüsilisi nõrku kohti. See mis inimese jaoks mingil põhjusel moes ja ilus tundub, ei pruugi koera tervisele teps mitte hea olla (ülilühike lühike nina ja kumer laup, mis meile meenutab terve elu nunnut kutsikaiga, tohutud voldid, mis on lihtsalt eriti nunnu, tohutult lühikesed käimist pea välistavad jalad, mis on lihtsalt giganunnud jne jne).
Ehk siis me ise tekitame oma soovide ja tõustandarditega nõudlust ebatervete loomade järgi. Kui vaadata seda filmi, mida ilmselt paljud siinkirjutajad teinud pole, saate aru, et keegi ei ole aretuse vastu iseenesest, vaid on vastu aretusele, mis tekitab füüsilisi lisaprobleeme. Ehk et 100 a tagasi olid need tõud tervemad, aga oma soovidega oleme me läinud liiale ja jätnud tervise võrreldes iluga tahaplaanile.

Standard on niivõrd lai mõiste ja harilikult need hüpertüübid tekivad sellistes punktides, mida standard näiteks ei maini või mainib üldsõnaliselt ning vastava tõu ajalugu tundmata on võimatu teada, mis see õigem oleks. Kui me räägime lühininalistest tõugudest, siis pekingi koer on ju väga vana tõug ja vaevalt oleks kestnud meie päevini, kui see lühike nina nii hirmsasti elutegevust segaks. Pekingit ostes ei ole sugugi garanteeritud, et kooselu temaga kujuneb kannatuste jadaks, kui veel korralik kasvataja ka otsida. Kui rääkida orientaalsetest tõugudest üldisemalt, siis koertõud on samasugune kunst ja kultuur, mida on meieni tänapäeva keegi kandnud ja selles kontektis rääkida, et neid ei ole vaja ja nad on ülearused on pehmelt öeldes lühinägelik, see on samasugune pärand nagu muinuskaitse alla kuuluvad hooned ja antiik. Mis puudutab elutegevust segavaid parameetreid, siis neidki saab "tagasi" aretada langetades lihtsalt vähe teisi valikuid. Keskmise kodaniku teadmiste tase koertest üldse, koerapidamisest, tõugudega seotud ajaloost, aretusest jne. on masendavalt madal reeglina. Mis krantse puudutab, siis ütleme hoides käes seda kindlasti nunnukest kutsikat, pole üldse garantiisid, mitte mingisuguseid - ei välimiku, iseloomu ega tervise suhtes ja ristandi suhtes võib kutsikas pärida kummagi poole halvimad küljed, osa teenistuskoerte mikse on üldse viitsütikuga pommid temperamendi suhtes. Nii imelik, kui see ka pole, siis "s...tt pärandub palju paremini" ja ristandist mingit superkoera oodata on vähe naiivne. Enne tõu valimist oleks kõige tähtsam ikkagi hinnata oma aja- ja rahavaru, vaadata, kui palju ruumi saab koerale võimaldada ja kas on võimalik pakkuda tõuomaseid tegevusi (jahitõule jahti ja töökoerale tööd), kui palju on viitsimist ja tahtmist karvahooldusele ja karvade koristamisele kulutada ning millise temperamendiga koer võiks sobida - juba sellega kitseneb valik väga palju. Seejärel võiks uurida, mis probleeme esineb tõus tervisega ja otsida korralik ja lugupeetud kasvataja ning mitte osta kutsikat ilma kogu seda kodutööd tegemata. Ja ka siis pole garantiisid.

standard on üldine ning sinna mahuvad sisse nii tänapäevased ülearetused, samas ka paarikümne aasta tagused koerad. kui nüüd rääkida pekinglastest (või inglastest või prantslastest või pärslastest), siis pole neil kogu aeg olnud sõna otseses mõttes negatiivse pikkusega nina, see on neil olnud suhteliselt normaalse pikkusega, kuid siiski lühem. olematuks on see aretatud viimastel aastatel (või aastakümnel). jah, inglase-pekinglasteomanikud ja kasvatajad räägivad, et kõik on ok ja nii peabki kogu aeg olema ja on kogu aeg olnud, aga see ei ole ju tegelikult tõsi. ma saan aru, et kui sulle enda koer või tõug väga meeldib, siis osade asjade ees sa lihtsalt sulged silmad, sest see on inimesele mugavam. kuidagi nadi on tunnistada, et aretusega on puusse pandud ja koer tegelikult ikka ei ole nii ilus ja terve ja see norin ja kõõksumine on tegelikult täiesti normaalsed nähud (ja vaat et igal teisel keoralgi ju...). kennel- või tõupimedus on selle asja nimi.

to filmist: Väga hästi kokku võetud kogu selle filmi sisu ja selle teema point.

to kivikesele: Sama arvan minagi.

to kivike: "Mis puudutab elutegevust segavaid parameetreid, siis neidki saab "tagasi" aretada langetades lihtsalt vähe teisi valikuid." - selles see point ju ongi, nagu ka filmis räägitakse. Mõned inimesed on võtnud enda elu missiooniks selle, et panna pidur peale ebardluse poole püüdlevale aretamisele ja suunata aretajaid justnimelt neid "elutegevust segavate parameetrite" kaotamisele. Selles ongi probleem, et aretajad suuremas plaanis ei kavatsegi seda teha ning jätavad üha ekstreemsemal kursil. Soovitan film läbi vaadata.

"s...tt pärandub palju paremini" ja ristandist mingit superkoera oodata on vähe naiivne." - Nii julmalt öelda on muidugi väga kole. Minu tutvusringkonna ristandid on kõik väga head koerad. Mul endal oli ristand, kes oli supper, paremast koerast ei oskaks unistadagi. Kõik on suhteline, aga kindel on see, et puuetega loomade tootmine pole lihtsalt minu meelest õige.

Ära alahinda siinse seltskonna teadmisi koertest. Kordan ennast juba mitmendat korda: kõne all ei ole mitte niivõrd haigused, vaid just need "elutegevust segavad parameetrid". Lugupeetud kasvatajast pole selliste omadustega tõu ostu puhul mitte mingitki tolku.

kivikesele Kirjutas:
-------------------------------------------------------
jah, inglase-pekinglasteomanikud ja kasv
> atajad räägivad, et kõik on ok ja nii peabki kogu
> aeg olema ja on kogu aeg olnud, aga see ei ole ju
> tegelikult tõsi.

Aga mida siis kasvataja peaks tegema selles tõus?
Näiteks:Kasvataja jälgib võimalikult tervist(terviseuuringud), käib näitustel, esitleb teda tõuspetsialistile, aga kui enamuses kohtunikud, kes eelistavad ikka esireas väiksema ninaga koera on ta sunnitud sellist aretama või lõpetab tegevuse konkreetse tõuga.Ta äkki armastab seda tõugu v.o on tegelenud aastaid tõuga ja rahvusvaheliselt tuntud.
Kui aretada selliseid väikse ninaga koeri on alati risk, et vähemalt üks, kui mitte rohkem on haiged pesakonnas.Kes neist selgub hiljem.Ja nii tulevadki need haiged.

Tõenäoliselt läheb siin veterinaaride ja tõuspetsialistide arvamus lahku.Mõlemat ei saa lihtsalt kokku viia ja sealt tulevadki sellised hädad.
Terve koer pikaninaga, tõustandardist juba eemale kalduv kodukoer.
Edukas näitusekoer ja suurepärane tõuesindaja haige ja vanaduses terviseprobleemidega.Nii kaugele oleme jõudnud.

Siit tuleb välja ka peamine põhjus, miks ma oma koeraga enam näitusel ei käi ja aretuse mõtted maha olen matnud (kuigi ta on näitustel edukas ja esimene pesakond järglasi samuti). Koera aretuskõlbulikkust hinnatakse 99% ulatuses välimiku põhjal ja hindajatel (kohtunikel) ei ole veterinaari haridust. Kui koer läbiks lisaks välimiku hindamisele ka PÕHJALIKU tervisekontrolli (mitte need 1-2 testi, mis aretuse jaoks vaja) ja suguvõsauuringud, oleks ehk pilt teine. Koer peab olema paaritamiseks üleüldiselt elujõuline, õige temperamendiga jne. Praegu vaadatakse, et düsplaasiauuring oli korras, järelikult on loom aretuseks kõlbulik.
Praegune olukord on põhjustatud sellest, et igaüks võib hakata tõugu aretama. Ma olen "kasvatajate" käest kuulnud ikka uskumatuid teooriaid geneetika kohta. Näiteks arvatakse, et õe-venna paaritamine ei tee midagi halba kui tegemist on tervete isenditega. Selle peale ei mõelda, et geneetiline baas jääb sedasi väikseks ja võimalikud tekkivad hädad võivad välja lüüa alles mitme põlvkonna pärast. Välimikku on ju tarvis edasi anda.
Üks probleem tõuaretuses on ka temperamendiprobleemid. Mõned tõud on aretatud närvihaigeteks, teised flegmadeks jne. Lisaks üleüldine põdurus. Kui tõu keskmine eluiga on 6-8 aastat, siis on asi mäda. Elujõuline loom ei ole 7-aastaselt rauk. Mul on 7-aastane koer ja ta on täies elujõus noor loom. Muidugi keskmine eluiga on tõuti erinev ja väikest tõugu koerad elavad reeglina kauem jne. Aga mõne tõu puhul on kindlasti lühike eluiga tõuaretuse "teene."

kui kasvataja jälgiks ka reaalselt tervist, mitte ainult ei räägiks tervisejälgimisest ja terviseuuringutest (mis tervisuuringuid sa teed olematu nina kohta?). lühininalistel esineb ka liiga pikka pehmet suulage, mida aitab ainult opp ja kutsikate suulaelõhed, mille tõttu suur osa pesakonnast magama pannakse. kah normaalne aretus?

kui nüüd rääkida, et mida kasvataja saab ja mida ei saa ja kõik ikkagi tahavad tiitleid ja bla bla bla. siis reaalselt on kasvatajaid, kes ajavadki oma liini, võttes eeskujuks normaalse nn keskmise koera, mis neile sobib. moevoolud käivad küll korra ühel pool seda keskmist ja teisel pool keskmist, vahetevahel on jälle seal keskmise juures. kui moevool on kusagil mujal, siis need koerad ei pruugi jah võib-olla olla sel ajal näitusevõitjad, kuid moevoolu muutudes muutuvad jäle "kuumaks". tegelikult peaks kasvatajad ette nägema rohkem kui üks paaritus ja mõned näitusevõidud, aretustegevuse planeerimisel on vaja pikaajalisemat nägemust. ühepesakonnaaretajatelt seda thta oleks palju, kuid sellistele pole oluline ka näitustevõit. kui mind peaks tabama mingi hirmus haigus ja selle tõttu otsustaksin inglase võtta, siis jätaksid mind tiitlid küll külmaks, mulle on olulisem see, et koer suudaks ilma kirurgilise sekkumiseta normaalselt hingata, et ta ei koriseks ja et ma ei peaks üüratuid summasid jätma nahaarsti juurde.

ja ongi nii, et kui tõug on kasvatajale armas ja oluline, siis eeldusel, et kasvataja pole tõupimedusega löödud, ta kas üritab võimaluste ja nägemuste piires tõugu säilitada/kaitsta/edendada/misiganes või kui ta tunneb, et ta ise ei suuda ja tõu allakäigus osaleda ei taha, ta lõpetab selle tõuga. ja see viimane valik toimub üsna sageli. olen suhelnud päris mitme kasvatajaga, kes on öelnud, et praegu kodus olnud koerad on viimased sellest tõust, nende jaoks on see tõug muutunud liiga haigeks, või tõu iseloom ebasobivaks.

kui nüüd inglased veel näiteks tuua, siis mina iseenesest pean normaalseks seda, et koerad suudaksid ise soojätkamiskäitumist läbi viia. st ise paaritada, ise sünnitada. inglaste puhul tuleb osadele isastele, vabandust väljendi eest, pihku lüüa, sest paaritushuvi on kadunud, emane kunstlikult seemendada ja pärast kutsikad välja lõigata, sest aretus on ajanud kutsikad liiga suureks. siinkohal ma ei räägi ainult 1-2 kutsikast, sest need ongi suured ja suure tõenäosusega tulevadki välja lõigata. ja kui olla inglaste vastu aus, siis ei ole nad ainsad probleemsed paaritajad-poegijad. veel mõnes tõus (tänu ruudukujulisele kehale) loetakse suureks asjaks, kui emane ise poegib, mis tegelikult peaks olema normaalne nähtus. ja paaritusprobleemide kõrval tuleks rääkida ka koertest, keda tegelikult ei tohiks paaritada ei iseloomu ega terviseprobleemide pärast. milleks on vaja paduarale või üliagressiivsele emasele-isasele kutsikaid?! milleks on vaja paaritada emast, kes tahaks oma pesakonna maha murda?! ok, esimese pesakonna puhul ei pruugi seda teada aga seda enam, kui on teada, et paaritatava ema on sellise kombega või sellel emasel on juba 2-3-jne pesakond? kas normaalseid keori on tõepoolest nii vähe? näitustiitli võitja või edukas "sport"koer ei ole adekvaatne põhjus selliseks paarituseks.

Inbriiding (liiniaretus jms) pole iseenesest saatanast. Sõltub väga tõust (kui laia geenibaasiga see on) ja kasvataja teadmistest. See võib olla väga hea, samas, kui ei tea, mida teed, võib tulemus olla katastrofaalne, eelkõige tuleb teada sugupuus olevaid koeri ja nende tervisetausta. Õe-venna paaritusest ma ise kutsikat ei ostaks (ja nii lähedalt paaritust vist ei saagi ametlikult teha), kuid kui kasvataja on kogenud, teab mida teeb ja oskab põhejndada, miks ta sellise paarituse tegi, mida ta sealt ootab ja mis võivad olla negatiivsed tulemused, siis liiniaretusest kutsika võtaksin küll. Kui esimese-teise pesakonna tegija hakkab "liiniaretust" või "inbriidingut" tegema, siis üldiselt hoiaksin ma ise sealt küll väga kaugele. ja üldisest räägin just seetõttu, et võib olla ka väga tarku inimesi, kes alles alustavad (kuid teavad koeri, suhtlevad kogenud kasvatajatega ja "tunnevad mängu"), neid on tavaliselt üksikuid, suur hulk esimese (ja ainsa) pesakonna tegijaid on siiski "mul on koer, sul on koer" tasemel või "ma tahan oma koera kutsikat" tasemel.

Pauka Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Siit tuleb välja ka peamine põhjus, miks ma oma ko
> eraga enam näitusel ei käi ja aretuse mõtted maha
> olen matnud (kuigi ta on näitustel edukas ja esime
> ne pesakond järglasi samuti). Koera aretuskõlbulik
> kust hinnatakse 99% ulatuses välimiku põhjal ja hi
> ndajatel (kohtunikel) ei ole veterinaari haridust.
> Kui koer läbiks lisaks välimiku hindamisele ka PÕ
> HJALIKU tervisekontrolli (mitte need 1-2 testi, mi
> s aretuse jaoks vaja) ja suguvõsauuringud, oleks e
> hk pilt teine. Koer peab olema paaritamiseks üleül
> diselt elujõuline, õige temperamendiga jne.

Sedasi teevad paljundajad ja muidu narrid, kes oma emase-isase tagant tahaksid nummi-kutsikat saada ja keda peale selle miski muu ei huvita. Aretuskõlvulikkust hindab ainult välimiku ja näitusehinnete-tiitlite järgi rumal võhik. Lõviosa kutsikatest "toodavad" mitte kasvatajad selle sõna parimas mõttes, vaid paljundajad. Samas ka paljundajad säilitavad kriitilist massi, sest kui paljunemisvõimaluse saavad ainult teatud näod ja teatud arv, siis ei tea keegi, millal oleme taas tupikus ja hoopis teiste haigustega. Kui tegemist on tõesti põlvkonniti väga tervete koertega, kellel on silmapaistev iseloom ja tervius olnud, siis lähisuguluspaaritus mõne teatud omaduse kinnistamiseks on vajalik, järgneva hoolika vaagimsiega valikute suhtes ning seda ei ole mõtet üritada ilma kindla plaanita. Olen näinud koeri kombinatsioonidest isa-tütar, mida on ette võetud nii umbes ehku peale, et äkki tuleb, aga ei midagi erilist nagu ei sündinudki, kaasa arvatud ei mingeid "värdjaid" iseloomu, välimiku või tervise suhtes, lihtsalt tavalised koerad. Inbriidinguga hirmutatakse ikka pigem sellepärast, et oskamatutes kätes võib see palju kahju kahju teha nagu ükskõik, mis asi oskamatutes kätes.

Ahv Kirjutas:
-------------------------------------------------------
- selles see point ju ongi, nagu ka
> filmis räägitakse. Mõned inimesed on võtnud enda e
> lu missiooniks selle, et panna pidur peale ebardlu
> se poole püüdlevale aretamisele ja suunata aretaja
> id justnimelt neid "elutegevust segavate parameetr
> ite" kaotamisele. Selles ongi probleem, et aretaja
> d suuremas plaanis ei kavatsegi seda teha ning jät
> avad üha ekstreemsemal kursil. Soovitan film läbi
> vaadata.

See film on iidvana juba ja ammu vaadatud ja isegi mõned asjaolud filmis näidatud koerte haigustest tänu teadusele vahepeal palju selgemaks saanud. Kasvatajad on mitmeid kümneid aastaid ebardeid aretanud, aga "need mõned inimesed" oskavad siis probleeme lahendada kohe nii päevapealt või? Enamik lahendajatest ei jaga sellest asjast suurt midagi tegelikult. Ja kasvatajad, need vastutustundlikud ikka, ei istu käed rüpes. Aga nõuda ja näpuga näidata on ju lihtne, eks ole.

>
> "s...tt pärandub palju paremini" j
> a ristandist mingit superkoera oodata on vähe naii
> vne." - Nii julmalt öelda on muidugi väga kole. Mi
> nu tutvusringkonna ristandid on kõik väga head koe
> rad. Mul endal oli ristand, kes oli supper, parema
> st koerast ei oskaks unistadagi. Kõik on suhteline
> , aga kindel on see, et puuetega loomade tootmine
> pole lihtsalt minu meelest õige.

S...tt pärandubkli palju paremini, vastasel juhul käiksid meil ringi ainult superilusad, superiseloomudega, superterved koerad. Mul on näiteks superkoerad olnud just sellest tõust, mida see BBC film nii hirmsasti on kirunud. Jah, probleeme mmailmas selle tõuga on, esineb, ikka tuleb ette, kuigi mulle teadaolevalt Eestis pole ühtegi selle haigusega koera olnud. Aga kasvatajad on teadlikud ja mõnes riigis puudub tehniline baas isegi, et uuringut teha. Meil kaasaarvatud. Lühike nina pole puue muide ja norskamine asi, mis segaks koera elutegevust.

> Ära alahin
> da siinse seltskonna teadmisi koertest. Kordan enn
> ast juba mitmendat korda: kõne all ei ole mitte ni
> ivõrd haigused, vaid just need "elutegevust segava
> d parameetrid". Lugupeetud kasvatajast pole sellis
> te omadustega tõu ostu puhul mitte mingitki tolku.

No kuidas siis ei ole haigused seotud, kui "otstarve tingib kuju" ehk, et välimik aretatakse nii kaugele, et see hakkab mõne haiguse esinemissagedust ja keha funktsionaalsust mõjutama. Lugupeetud kasvatajast tolku pole, aga mingist ludri omanikust, kes laseb oma emase jooksuajal ikkagi vabakäigule ja pärast müüb või kingib oma "terveid" kutsikaid on paremas seisus? Lugupeetud kasvatajast on nii palju kasu, et tavaliselt on ta omalt poolt teinud väga palju riskide minimeerimiseks. Paljundaja näeb ainult rahanumbreid.

-



Toimetatud 1 kord(a). Viimati Anja-Nanja 24.11.2012 13.18.

kui sa cavalieridest räägid, siis eestis pole see seis nii roosiline midagi.

-.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati Anja-Nanja 24.11.2012 13.19.

Anja-Nanja Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Krantse valivad
> ikka need, kes ei suuda mõista, et ka õiged tõuare
> tajad näevad palju vaeva, et oleks tõupuhtus.

Ongi nii? Ma sain enda kohta siis nüüd midagi uut teada - ah et siis mõistasuutmatusest on mul koer kodus. Ja mina, narrike, arvasin, et armastusest ta varjukast omale tõin...

-



Toimetatud 3 kord(a). Viimati Anja-Nanja 24.11.2012 13.21.

Vahepeal oli juba täitsa huvitav asjalikku arutelu lugeda, aga mõni pole vist teemale üldse pihta saanud, ma ei saa aru, mis need "lollid maakad", jahimehed jms siia puutuvad? Sellist lahmimist on piinlik lugeda.

-



Toimetatud 1 kord(a). Viimati Anja-Nanja 24.11.2012 13.19.

-



Toimetatud 4 kord(a). Viimati Anja-Nanja 24.11.2012 13.20.

Teema algus oli selline:
Ahv Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Juhtusin vaatama seda BBC dokumentaali sellest, ku
> i haiged ja haprad võivad tõukoerad olla. Jah, sel
> lest on palju räägitud, et kui tahad tervet koera,
> siis võta krants jne. Aga siiski, see film näitab
> konkreetselt ja üsna häirivalt, kui halb olukord
> ikka tegelikult on. Eks mullegi meeldivad teatud t
> õud ja neid on ilus vaadata, aga nende ilu taga pa
> raku peitub tihtipeale õudne haigus. Hoiatan, et f
> ilm võib mõnda häirida ja kurvastada, aga siiski s
> oovitan vaadata. Seda enam, et asjatundjad võtavad
> sõna.
>
> http://www.youtube.com/watch?v=j9jRO
> jFPAis

Sinu selgituse loogikast saan aru, aga asjade seosest endiselt mitte. Vahepeal räägiti aretusest nii ja naa, sellel oli algse jutuga märksa rohkem seost kui väitel, et lollidel maainimestel on ükskõik, kes neil keti otsas on või et jahimehed sigu kõrvust tirivad.
Puuduv seos on see, et krantse võtavad need, kes asjadest aru ei saa ja kõik teavad onju, et maal elavad lollid? Olen rahul, kui eksin.