Käisin nädalavahetusel päeval seal istumas. Unustasin oma rahakoti sinna. Kuna ma polnud päris kindel, kas unustasin sinna või kaotasin ära, läksin igaks juhuks küsima. Ja milline õnn, sain rahakoti kätte, rahagi oli viimse sendini alles:), dokumentidest rääkimata. Tõenäoliselt leidis selle hea baaridaam:). Oma suures õnnes ei tulnud pähe teda tänada, kuid kui Sa juhtud seda lugema, siis suur aitäh Sulle, hea inimene! :)

raske on siis minna ja läbi astuda sealt uuesti, et tänada???
vaevalt ei KÕIK inimesed siin kolamas käivad

Mis sa siis tänamise asemel tegid? Rabasid rahakoti ja tulid sõna lausumata tulema, endal õnnis nägu peas? :)

mine näiteks vii talle tänutäheks lilli või kommikarp vmt. parem hilja kui mitte kunagi!:)

Raske on tõesti läbi minna tänama, eriti, kui Tallinnas viibisin vaid nädalavahetusel. Sel hetkel ütlesin muidugi õndsa näoga aitäh, aga õhtul oli ju juba teine baaridaam, mitte see, kes päeval. :) Mingi tõenäosus ju on, et ta seda loeb.

See ju nii tavaline, et esimesel hetkel tõsisem tänamine meelest läheb. Aga tänuavaldus on tõesti ka see kommetaar siin.
Kui veel rohkem tänada tahad, siis saada neile kiri. Baari juhtkonnal kindlasti hea meel teada, et neil nii tublid töötajad on!

Norija, tänud hea nõu eest, seda ka kohe teengi!

Alati on meeldiv, kui keegi leiab ning kui leidjat tänatakse.
Meie asutuse läheduses olevasse pangaautomaati jäeti pangakaart ning üks inimene tõi selle meile. Otsisin netist selle inimese telefoni ning helistasin talle. Vastuseks sain aitähi :)

Jätsin oma load ja rahakoti kord Mst/Tammsaare tee pizzasse. Ise ei pannud enne tähele(sõitsin mehe autoga), kui helistati. Sain ka kõik tagasi. Andsin müüjale 100 kr(mõtlesin veel, et vähe)- tal lõid silmad särama.

mu abikaas kaotas ära rahakoti nii, et tegi autoukse lahti ja see kukkus taskust tänavale.
sees raha (no okei - see ei ole ju suurem kaotus), juhiload, tehn.pass ja pangakaardid.
pärast käis küsimas kõigis ümberkaudsetes poodides ja ärides. ei midagi. noh - loogiú ju, keegi möödakäija leidis ja...
panime üles kuulutused igasse ärisse ja poodi. ei midagi.
olime muidugi lootuse kaotanud. kaks nädalat möödas. siis telefonikõne: kas teie kaotasite...
muidugi! hurraa!
tuli välja, et vanaproua oli leidnud rahakoti kohe, kui mees autoga kohalt võttis. aga hüüdmisele ei reageeritud. samas prouale tuli järgi väimees, kes viis ta maakoju puhkama kaheks nädalaks. proua oli andnud küll kaasa mehe visiitkaardi, et see meile helistaks, aga...
suur oli meie rõõm. ja leituasust keeldus.
ütlesin mehele, et mine too lilled ja kommikarp tähelepanuks. jobu - ei viinudki. sellest oli meil SUUR ütlemine. temal olla piinlik minna!?!
nüüd olen teise välja treeninud väikeste tähelepanuavalduste peale. ja kui ta nägi, et asi toimib, teeb ise heameelega selliseid kingikesi.