mu abikaas kaotas ära rahakoti nii, et tegi autoukse lahti ja see kukkus taskust tänavale.
sees raha (no okei - see ei ole ju suurem kaotus), juhiload, tehn.pass ja pangakaardid.
pärast käis küsimas kõigis ümberkaudsetes poodides ja ärides. ei midagi. noh - loogiú ju, keegi möödakäija leidis ja...
panime üles kuulutused igasse ärisse ja poodi. ei midagi.
olime muidugi lootuse kaotanud. kaks nädalat möödas. siis telefonikõne: kas teie kaotasite...
muidugi! hurraa!
tuli välja, et vanaproua oli leidnud rahakoti kohe, kui mees autoga kohalt võttis. aga hüüdmisele ei reageeritud. samas prouale tuli järgi väimees, kes viis ta maakoju puhkama kaheks nädalaks. proua oli andnud küll kaasa mehe visiitkaardi, et see meile helistaks, aga...
suur oli meie rõõm. ja leituasust keeldus.
ütlesin mehele, et mine too lilled ja kommikarp tähelepanuks. jobu - ei viinudki. sellest oli meil SUUR ütlemine. temal olla piinlik minna!?!
nüüd olen teise välja treeninud väikeste tähelepanuavalduste peale. ja kui ta nägi, et asi toimib, teeb ise heameelega selliseid kingikesi.