Kõige õigem on mehega, kes tarbib liialt alkoholi üldse mitte kokku puutuda. Ma ei saa üldse aru, kuidas sain nii loll ja naiivne olla, et sellist asja teist korda oma elus tegin. Sest alguses, mul ei olnudki selle mehe vastu midagi. Ja siis leidsin järsku, et olen sunnitud. Kõik hädaldasid mu mehe pärast. Üks ütles, et vaata, et haiget ei tee. Ja tema hakkas kohe rääkima, et mu elu on läbi, kui kõik on läbi.
Natuke siis suhtes see elu läbi osa vaibus...
Siis jäin rasedaks, ja ennäe imet...mees, kes tahtis isaks saada...eeldaks, et on jõhralt toeks ka.
Lõpuks siis leppisin selle kõigega, sest oli tekkinud suur armastus, hirmud jne...rase ka ju.
Kuid tegelikult ma ei pea õigeks, kuidas ta on tõuganud mind. Vabandusega, et pidid ju abordi tegema, sest nädala sees oli iga päev kangest alkoholist täis. Siis lõi patsutamisema vastu perset, lihtsalt tugevalt. Ta sõbrad peavad seda jumala õigeks. Sest väidetavalt ta ju nii armastab mind. Kogu aeg räägib minust.
Siis tuli ja tõukas mind lapse ees.
Sõimanud ropusti laste ees. Ja seda kõike väidetavalt suurest armastusest.