Väikelaps
jonnib ja lööb
L. 22. aprill 2003, kl 11.07 |
Olen uurinud oma tegude ja küsimuste ja käitumise kohta vanematelt ja vanaemalt. Ei ole ma iial uurinud laste saamise kohta ega muid selliseid mikse, mida väidetavalt lapsed ikka küsivad. Sõimamisega kusjuures laheneb nii mõndagi, tean seda oma kogemustest. Kodus jah tuleb kasvatada, aga ka avalikus kohas peab vanem kohe oma lapse käitumisele reageerima ja ju see ema siis reageeris niimoodi. Ei näe selles midagi imelikku ega halba. See neiu, keda nii kasvatati on kusjuures väga tubli ja hea koha peal praegu ja oli ka koolis eesrindlik. Mis puutub eraelu probleemide lahkamisse rahva ees, siis minu meelest siit foorumist eriti muud ei loegi kui eraelu probleeme. Küll voodieluprobleemid, küll lastega probleemid, küll iseendaga, küll meestega.
nöps 22. aprill 2003, kl 12.48 |
gerli 22. aprill 2003, kl 13.35 |
to L
No siin foorumis on jah neid intiimelu probleeme, kuid ma pidasin silmas sellist olukorda, kus paarike os seltskonnas ja siis lähevad seal kõigi kuuldes vaidlema ja üksteisele halvasti ütlema. See on minu arust nii nõme ja üks haritud ja kasvatatud inimene ei tohiks kunagi sellisele tasemele langeda.
Aga ikkagi arvan, et sõimamine pole mitte mingi lahendus. Ise ju ka reageerid normaalsele jutule ennem kui käsutamisele ja karjumisele. Siis tekib trots
No siin foorumis on jah neid intiimelu probleeme, kuid ma pidasin silmas sellist olukorda, kus paarike os seltskonnas ja siis lähevad seal kõigi kuuldes vaidlema ja üksteisele halvasti ütlema. See on minu arust nii nõme ja üks haritud ja kasvatatud inimene ei tohiks kunagi sellisele tasemele langeda.
Aga ikkagi arvan, et sõimamine pole mitte mingi lahendus. Ise ju ka reageerid normaalsele jutule ennem kui käsutamisele ja karjumisele. Siis tekib trots
Kay 22. aprill 2003, kl 14.36 |
Huvitav, kas see on mingi uus raamat või peab raamatukogust otsima? Olen kõige päikselisema väikese tüdruku (aasta 7 kuud)vanaema ja pean end jonniaja vastu valmistama. Nädal tagasi hämmastusin ka, kui laps mulle asja eest teist taga mänguasjaga näkku äsas ja pärast käega ka veel, ehkki keelasin. Siis ta muutus kuidagi väga mõtlikuks ja vaikseks, aga siis me hakkasime jälle nalja tegema ja mürama ja sinna see jäi.
S 22. aprill 2003, kl 17.08 |
marissa 29. aprill 2003, kl 02.36 |
marissa 29. aprill 2003, kl 03.02 |
Lapsel kujuneb selles eas välja oma ego ehk oma mina. Mõnel läheb see valutumalt, teisel kogub tuurid üles. Psühholoogias nimetatakse seda separatsiooniks - eraldumiseks. Siia maani oli laps sinust väga sõltuv, nüüd nõuab sisemine programm, et saaks iseseisvamaks. Laps kogeb seda endale ambivalentselt (kaheselt) - ühelt poolt nagu tahaks, teiselt poolt hirmutab. Sellest ka see löömine - oma ärevust väljendab inimene (ka täiskasvanu) sageli füüsiliselt.
Seega - sul on raske, aga lapsel ka. Äkki proovid tunnustamisega, a-la: ma saan aru, et sa tahad seda ja seda, sest sa oled juba ju natukene suur ja ...aga vaata, ja siis põhjendad, miks sa ei saa seda talle lubada, mida ta tahab. Näiteks, ütledki midagi väga tarka ja keerulist, millest ta midagi aru ei saa. Ja kui ta siis jääb sulle arusaamatult otsa vaatama, siis ütled, et näed nüüd, sa ei saa veel sellest aru, aga seda asja saavad teha ainult need (siis), kes sellest aru saavad.
Mis puutub avalikus kohas kisamisse, siis siin võib teinekord olla põhjus ka üleväsimises, liiga palju infot ja emotsioone. Ja kui on ikka üleväsinud, pole mõtet hakata 'intellektuaalset vestlust' pidama. Meil hea vahend selliseks puhuks pulgakomm -hakkab lutsima ja ei saa enam kisada (kujutan 'kriitikahääli' ette!)
Hilisemas elus paneb asjad paika niikuinii haritus. Kellel koleerilisem närvisüsteem, see jääb elu lõpuni oma õigust valjuhäälselt taga nõudma, närvisüsteemi tüüpi ümber ei kasvata. Küll aga on võimalik haritusega kujundada inimese väljenduslaadi - pole midagi hullu, kui inimene oskab enda eest seista. Oluline, et ta teeks seda argumenteeritult ja tsiviliseeritult. See aga, nagu ütlesin, on edaspidise harituse küsimus, mis kujundatakse koolilapse eas.
Seega - sul on raske, aga lapsel ka. Äkki proovid tunnustamisega, a-la: ma saan aru, et sa tahad seda ja seda, sest sa oled juba ju natukene suur ja ...aga vaata, ja siis põhjendad, miks sa ei saa seda talle lubada, mida ta tahab. Näiteks, ütledki midagi väga tarka ja keerulist, millest ta midagi aru ei saa. Ja kui ta siis jääb sulle arusaamatult otsa vaatama, siis ütled, et näed nüüd, sa ei saa veel sellest aru, aga seda asja saavad teha ainult need (siis), kes sellest aru saavad.
Mis puutub avalikus kohas kisamisse, siis siin võib teinekord olla põhjus ka üleväsimises, liiga palju infot ja emotsioone. Ja kui on ikka üleväsinud, pole mõtet hakata 'intellektuaalset vestlust' pidama. Meil hea vahend selliseks puhuks pulgakomm -hakkab lutsima ja ei saa enam kisada (kujutan 'kriitikahääli' ette!)
Hilisemas elus paneb asjad paika niikuinii haritus. Kellel koleerilisem närvisüsteem, see jääb elu lõpuni oma õigust valjuhäälselt taga nõudma, närvisüsteemi tüüpi ümber ei kasvata. Küll aga on võimalik haritusega kujundada inimese väljenduslaadi - pole midagi hullu, kui inimene oskab enda eest seista. Oluline, et ta teeks seda argumenteeritult ja tsiviliseeritult. See aga, nagu ütlesin, on edaspidise harituse küsimus, mis kujundatakse koolilapse eas.
katz 30. aprill 2003, kl 14.28 |
jonniva jõnglasega on ikka päris raske hakkama saada küll. eriti kui see on su esimene laps ja sa ei oska kohe mitte midagi peale hakata. kui minu põnnil esimesed jonnituurid olid 1,5-2a, siis tihtipeale olin endast päris väljas. aeg aga andis õpetust, katsetasin üht ja teist jonni võitmiseks - ausalt öeldes, isegi mõned laksud said lapsele antud - kuigi tunnen, et see oli täiesti vale minu poolt. ja ega ei aidanud ka. aitas hoopis lapse ignoreerimine - jonnimisest ja jonnivast lapsest mitte välja tegemine.
Pille 30. aprill 2003, kl 15.45 |
Elmar 04. mai 2003, kl 11.53 |
j 05. mai 2003, kl 20.44 |
To Miranda
Endal veel küll lapsi pole, aga julgeksin ikka sõna võtta. Ehk on abi. Vot ei mäleta täpselt, kuidas mu enda vanemad mind kasvatasid, aga tulemuseks oli igal juhul see, et võõras kohas (väljaspool kodu) ma küll kunagi ei jonninud. Nad suutsid mulle sisendada, et see ei ole ilus ja kõik vaatavad, kui paha laps sa oled. Näiteks poes mingeid mänguasju ma kõva häälega kisades endale ei nõudnud. Küsisin lihtsalt vaikselt, kui miski huvitas. Kui mõni teine laps lähedudes jonnis, siis mõtlesin, et vot kui paha laps, jonnib siis kõva häälega ja ei häbene.
Kusjuures mul on väga toredad vanemad. Mõlemad kõrgharidusega (kohe varsti mina ka) ja muidu tublid. Igal juhul suutsid nad end meeldivalt kehtestada.
Ja mainin igaks juhuks ära, et polnud ma midagi kerge laps kasvatada, iseloom on ikka beebist saadik 8ema sõnul) murdmatu olnud.
Ema on mul muidu hästi kannatlik (tegeleb töö käigus iga päev lastega) ja seletab alati hästi põhjalikult, miks üht või teist asja teha ei tohi.
Edu teile, lapsevanemad:)
Endal veel küll lapsi pole, aga julgeksin ikka sõna võtta. Ehk on abi. Vot ei mäleta täpselt, kuidas mu enda vanemad mind kasvatasid, aga tulemuseks oli igal juhul see, et võõras kohas (väljaspool kodu) ma küll kunagi ei jonninud. Nad suutsid mulle sisendada, et see ei ole ilus ja kõik vaatavad, kui paha laps sa oled. Näiteks poes mingeid mänguasju ma kõva häälega kisades endale ei nõudnud. Küsisin lihtsalt vaikselt, kui miski huvitas. Kui mõni teine laps lähedudes jonnis, siis mõtlesin, et vot kui paha laps, jonnib siis kõva häälega ja ei häbene.
Kusjuures mul on väga toredad vanemad. Mõlemad kõrgharidusega (kohe varsti mina ka) ja muidu tublid. Igal juhul suutsid nad end meeldivalt kehtestada.
Ja mainin igaks juhuks ära, et polnud ma midagi kerge laps kasvatada, iseloom on ikka beebist saadik 8ema sõnul) murdmatu olnud.
Ema on mul muidu hästi kannatlik (tegeleb töö käigus iga päev lastega) ja seletab alati hästi põhjalikult, miks üht või teist asja teha ei tohi.
Edu teile, lapsevanemad:)
maasikas 06. mai 2003, kl 16.41 |
lugeja 14. mai 2003, kl 13.53 |
Matou 14. mai 2003, kl 21.22 |
Endal lapsi ei ole, aga karjuvaid ja jonnivaid lapsi olen näinud küll.
Mina võõra inimese käratamist küll heaks kasvatusmeetodiks ei pea. Laps hakkab võõraid kartma, ning selle tagajärjed võivad emale rasked olla. Teine võimalus on, et võõras laps sinu kisa peale hüsteeriasse ehmatab, ja siis on teda vaigistada võimatu.
Aga võõraste inimeste sekkumisest on mõnikord ikka kasu küll. Kuigi see sekkumine peaks olema ettevaatlik, et mitte ema solvata - seepeale ema vaid vihastab. Olen ise mõnele jonnijurakale poes vaikselt öelnud: 'see on tõesti väga inetu, kuidas sa jonnid, võõrad inimesed juba kaugelt kuulevad ja vaatavad.' Kindlasti ei tohi seda kisada, hüsteeriliselt kisendav enesevalitsuse kaotanud täiskasvanu on naljakas vaadata. Mõnikord aitab ka see, kui lihtsalt lapsele otsa vaatad.
Aga kasvatada võõtaid emasid ja lapsi oma vanemate arusaamade järgi või omandatud stereotüüpe järgides, suruda peale oma arusaama võõrale inimesele, kes sind ei mõista või ei taha mõista - ei ole mõtet vaeva näha. Lapse kasvatamine on vaid selle ema enda asi, ning kui see tal ebaõnnestub, siis esimesi vilju maitseb ju tema, ega emal kergem ei ole, kui laps teiste ees jonnib.
Mina võõra inimese käratamist küll heaks kasvatusmeetodiks ei pea. Laps hakkab võõraid kartma, ning selle tagajärjed võivad emale rasked olla. Teine võimalus on, et võõras laps sinu kisa peale hüsteeriasse ehmatab, ja siis on teda vaigistada võimatu.
Aga võõraste inimeste sekkumisest on mõnikord ikka kasu küll. Kuigi see sekkumine peaks olema ettevaatlik, et mitte ema solvata - seepeale ema vaid vihastab. Olen ise mõnele jonnijurakale poes vaikselt öelnud: 'see on tõesti väga inetu, kuidas sa jonnid, võõrad inimesed juba kaugelt kuulevad ja vaatavad.' Kindlasti ei tohi seda kisada, hüsteeriliselt kisendav enesevalitsuse kaotanud täiskasvanu on naljakas vaadata. Mõnikord aitab ka see, kui lihtsalt lapsele otsa vaatad.
Aga kasvatada võõtaid emasid ja lapsi oma vanemate arusaamade järgi või omandatud stereotüüpe järgides, suruda peale oma arusaama võõrale inimesele, kes sind ei mõista või ei taha mõista - ei ole mõtet vaeva näha. Lapse kasvatamine on vaid selle ema enda asi, ning kui see tal ebaõnnestub, siis esimesi vilju maitseb ju tema, ega emal kergem ei ole, kui laps teiste ees jonnib.
solvunud 15. mai 2003, kl 15.53 |
L. 16. mai 2003, kl 14.06 |
Vari 26. mai 2003, kl 15.18 |
Just energilistel lastel on kalduvus lüüa. Ja ega ta seda paha pärast ei tee. Tal on nii palju energiat ja uudishimu et ta ei oska seda kuskile suunata. Selleks tuleb aega leida - mis pole sugugi kerge meie tänapäeva elutempo juures. Tean seda omast käest. Ja L see lapse peale käratamene sind ei aita. Minu laps solvub näiteks selle paele hinge põhjani ja usu mind siis on kisa tunduvalt rohkem. Lapsel on mingi mure ikka tavaliselt kui ta jonnib. See tuleb välja uurida ja leida kõikki rahuldav lahendus. Laps on tunnete ja vajadustega inimene - täpselt nagu sa isegi. Ta areneb aegamisi ja sinu röögatamine võib ta segadusse ajada ja kui sa seda pidevalt teed kasvab temast enndasse tõmbunud ja ebakindel, hirminud inimene. Alati mõtle kaugemale oma teo tagajärje hetke tulemusest.
Lisa postitus