Lapsel kujuneb selles eas välja oma ego ehk oma mina. Mõnel läheb see valutumalt, teisel kogub tuurid üles. Psühholoogias nimetatakse seda separatsiooniks - eraldumiseks. Siia maani oli laps sinust väga sõltuv, nüüd nõuab sisemine programm, et saaks iseseisvamaks. Laps kogeb seda endale ambivalentselt (kaheselt) - ühelt poolt nagu tahaks, teiselt poolt hirmutab. Sellest ka see löömine - oma ärevust väljendab inimene (ka täiskasvanu) sageli füüsiliselt.
Seega - sul on raske, aga lapsel ka. Äkki proovid tunnustamisega, a-la: ma saan aru, et sa tahad seda ja seda, sest sa oled juba ju natukene suur ja ...aga vaata, ja siis põhjendad, miks sa ei saa seda talle lubada, mida ta tahab. Näiteks, ütledki midagi väga tarka ja keerulist, millest ta midagi aru ei saa. Ja kui ta siis jääb sulle arusaamatult otsa vaatama, siis ütled, et näed nüüd, sa ei saa veel sellest aru, aga seda asja saavad teha ainult need (siis), kes sellest aru saavad.
Mis puutub avalikus kohas kisamisse, siis siin võib teinekord olla põhjus ka üleväsimises, liiga palju infot ja emotsioone. Ja kui on ikka üleväsinud, pole mõtet hakata 'intellektuaalset vestlust' pidama. Meil hea vahend selliseks puhuks pulgakomm -hakkab lutsima ja ei saa enam kisada (kujutan 'kriitikahääli' ette!)
Hilisemas elus paneb asjad paika niikuinii haritus. Kellel koleerilisem närvisüsteem, see jääb elu lõpuni oma õigust valjuhäälselt taga nõudma, närvisüsteemi tüüpi ümber ei kasvata. Küll aga on võimalik haritusega kujundada inimese väljenduslaadi - pole midagi hullu, kui inimene oskab enda eest seista. Oluline, et ta teeks seda argumenteeritult ja tsiviliseeritult. See aga, nagu ütlesin, on edaspidise harituse küsimus, mis kujundatakse koolilapse eas.