on suur kui laps ei räägi, tean seda omast käest. minul 4-ne poeg, probleemid enda jaoks teadvustasin juba enne 2 eluaastat. praeguseks oleme leidnud sobiliku logopeedi, kellega käime igal nädalal tunnis. see logopeed on meil 4-s. 1. logopeeed oli lastehaiglast, kahjuks seal oli vaid taseme diagnoosimine, ravi seal ei saanud, teine logopeed oli tore, paraku lõpetas ta eravastuvõtud, kolmas oli närviline tädike, kes asus erinevaid haigusi diagnoosima, milles ta paraku pädev plonud, selle jätsime maha ise. nüüd on meil kena asjalik logopeed, me pidevalt harjutame ja tulemus on järgnev, laps suudab end väljendada pikkade lausetega, ajab küll segamini sõnu , vahel käändeid- aga kõne on arusaadav meile.'
muidugi teine probleem on lasteaed, vahel karju appi, kasvatajad tõesti arvavad, et kõik 3sed suudavad pikki diskussioone pidada ja kõva häälega laulda, vahel mõtlen, et mida nad seal koolis õpivad, aga see selleks ise peab aru saama, et need kasvatajad õpetajad liiga stressis oma paberimajanduse ja normide täitmisega, et lihtne inimlikkus hakkab kaduma, see muidugi kõiki õpetajaid ei puuduta... aga sellel õnnetule sõimelapse emale oskan öelda, et võta rahulikult, ka mina tundsin sedasama, mis sa siin kirjutad, eriti kui lapsega sõimes käisime.
meie käisime kõrvaarstil ja selgus, et laps kuuleb halvasti. käime nüüd pikalt logopeedi juures, oleme teinud testid arengu hindamiseks, need senini õnneks normis. küll on lapsel lasteaias raskused . pidevalt käivad mõtted, et saadaks selle institutsiooni kus kurat ja võtaks lapse sealt ära...