My kommentaar tundub justkui minu enda kirjutatud, kui välja arvata see, et vanust on mul kaks aastakest vähem.
Kuni üle-eelmise aastani olin viieline õpilane, kiituskirjad ja puha :) Aga siis avastasin, et milleks õppida, kui ma niisamagi viie kätte saan... Või halvemal juhul siis nelja. Ja nii see on ka praegu - koolist jõuan koju hilja, lisaks siis kunstikool ja trenn. Ma arvan, et ühelgi lapsevanemal poleks ka tahtmist õhtul surmväsinuna koju jõudes õpikutesse kaevuda :)
Ettevalmistanuna on tundi muidugi palju parem minna ja kirjanduse tunnis vene keele harjutusi teha on ka tüütu, aga sinna pole midagi teha vist :P
"Järgmisel aastal hakkan õppima". Ma olen seda juba viimased päris mitu aastat lubanud :) Ehk kunagi hakkan ka?
Ja näiteks kaheksanda klassi tunnistust ei vaata mul enam mitte keegi. Mitte kedagi ei huvita tulevikus see, et ma ükskord okasnahksete siseelundite eest kahe sain.
Siinkohal kiruksin ma veel pikalt ja põhjalikult tänapäeva koolisüsteemi ja hindamise subjektiivsust, aga see on vist vale teema selle jaoks.
Aga seda ütlen ma küll, et hinded ja teadmised on vägagi vastuolus. Kui ma saan kahtesid selle eest, et õpetajale ei meeldi minu käitumine või mul kodused tööd tegemata on, ei näita see teadmisi.
Suhtumist küll, aga see on juba teine asi... Selle võtaksin ma küll kahe vastu, teades, et ma olen selle ära teeninud. Aga kui ma olen neljandast eluaastast teatmeteostes tuhninud ja geograafiast huvitunud ning ise tunnen, et ma oskan seda, olen ma pettunud kui mulle suhtumise pärast veerandihindeks 'kolm' pannakse.
Motivatsiooni on küll vaja. Ja see on väga individuaalne.
Mulle on näiteks vanemad rääkinud, et neid ei huvita hinded, vaid see, et ma asjast lõpuks aru saaksin...
Aga kindlasti on ka võimalus heade hinnete teenimiseks.
Rahaga hinnete kinni maksimist ma muidugi ei poolda.
Samas on õige see, et enamik lapsevanemaid seda kaudselt siiski teevad. Kui laps hästi õpib, siis lubatakse talle ju rohkem, eksole?
- kx