Püüdsin küll kõik siinkirjutatu läbi lugeda aga ei suutnud-mõni minust noorem kodanik kommenteerib nagu metsas elanud lastevihkaja külamutt-noorus on hukas ja meie omal ajal....
Mul poeg juba 14 ja olen teda sündimisest saadik võtnud kui omasugust st inimest, mitte nagu lemmiklooma. Mul on palju tuttavaid, kel samavanad lapsed ja ükskord siis avastasingi, et paljud vanemad suhtuvad oma järeltulijatesse nagu lemmikloomadesse- mis arvate-hull olen või on mõnel teist ka selline mulje jäänud. Mina lasen oma pojal kasvada- ise otsustada, mõelda ja tegutseda-loomulikult jälgin ja kui viltu hakkab minema vestlen, tal ju samuti mõistus peas. Vahest on mul lapsega vedanud, et nii mõistlik on või oleneb suhtumisest aga äkki hoopis kõik mured alles ees! Kui mõelda, et tal ju oma vanemate geenid- siis... Huvitaval kombel on mul küll meeles aeg kui 14 olin - mida tegin, tundsin, tahtsin ja miks. Miks küll mõned täiskasvanud selle unustavad ja käituvad nii nagu oleks sündinud piits ja präänik käes. No kas olen halb lapsevanem? Eks aastate pärast paistab!