Koolilaps
teismeliste tütarde emadele!
| hennessy 31. mai 2003, kl 20.46 |
Alustuseks olgu kohe ära öeldud, et minu puhul on tegu selle tütre endaga.
Mu ema on olnud alati väga hea. Mind on kasvatatud hästi ning alati on kõike lubatud, nö vabakasvatus. Kui olin noorem, st kusagil 8-12a, oli mu ema alati pikad päevad tööl, ning mai näinud teda kunagi. Isa oli ja on siiamaani joodik, kelle eest tuli hoolitseda, mitte polnud temast hoolitsejat. Kõik need aastad olen ise hakkama saanud ja kõike ise teinud. Kõik on olnud juba sellest ajast saadik minu õlul. mul on ka suurem vend, alguses oli temast abi söögitegemisel, hiljem oli ka see minu kohustus.
Nüüdseks on mu ema jäänud kodusemaks, juba paar aastat. Tal on aega ning see on minu meelest tore. Ta teeb ise süüa, hoolitseb kodu eest ja me saame kõigest rääkida. Ta on minu kallis sõbranna. Ta on ka ise öelnud, et nüüd on minu kord elada.
Aga viimastel kuudel on asjad hulluks läinud. Kõigepealt, käisin ennem poisiga, kes talle meeldis. Oli selline paipoiss, vaikne ja rahulik. Kuid mina temaga ei klappind ja suhe lõppes. See mu emale ei meeldinud...ja nüüd on asi päris hulluks läinud...viis aastat tagasi võisin olla öö läbi õues, teha seda mis mulle meeldib, ma ei andnud kunagi kellelegi aru, kõik oli korras. Täielik vabakasvatus. Leian ise et see on väga hea ja väga õige. Kuid nüüd hakkab ta mu vabadust piirama. Loomulikult on minu võimalused palju palju suuremad kui enamiku teiste omad kuid siiski palju väiksemad kui 10aastase tirtsuna.
Mai saa sellest aru...ta pole kunagi nii teinud..kas nüüd on siis õige aeg?
Ka on probleem minu uues poisis...kes pole nii pai..joob, suitsetab..tglt ei tea ema pooli asju..tegu on suht hullu inimesega-narkootikumid...kuid siiski emale ei meeldi ka nende väheste asjade puhul...nu ema teab, et ma ise joon...on kogu aeg teadnud..kuid teab ka et olen piisavalt suur ja oskan enda eest hoolitseda...kuid nüüd, just selle aja jooksul, kui olen selle poisiga koos, on ka seal probleem. Ma pole kunagi lakku täis koju tulnud. Ja kui olen tulnud väikse joovega, olen alati kohe magama läinud. Aga nüüd on pidevalt jamad, kuna tema ei taha et ma joon. Meil on traditsioon, joome nädalavahetusel veini, emaga kahekesi. Selle vastu pole tal midagi. Ka pole selle vastu kui joon olles teises seltskonnas. Aga vat poisiga ei tohi.
Imelik on see, et tglt pole selle poisiga mul üldse midagi nii tõsist. Ma olen ka seda emale öelnud. Poiss ise on lihtsalt selline nö @!#$, kellest ple midagi loota. Mulle lihtsalt meeldib temaga koos olla. Ta oskab tydrukuga käituda.
Kuid ema meelest see pole nii. Ta ütleb, et ma pole varem niimoodi öid ära olnud ja poisi juures. Tegelikult olen, kuid tema mäletab vaid suhet viimase poisiga, paipoisiga, kes saatis mu ilusti kella 11 koju..
me polnud tükk aega tülitsenud...kuid nüüd nagu enam muud polekski..läheme mõlemad kergesti närvi, ema ja tütar ju, ning see on juba päris õudne.
Mu mure on vb mõistmatu..ka mu segase jutu tõttu...kui lindu, kes on eluaeg vaba olnud, ei anna enam vanas eas kodustada...kuid kuidas seda emale selgeks teha?
Mu ema on olnud alati väga hea. Mind on kasvatatud hästi ning alati on kõike lubatud, nö vabakasvatus. Kui olin noorem, st kusagil 8-12a, oli mu ema alati pikad päevad tööl, ning mai näinud teda kunagi. Isa oli ja on siiamaani joodik, kelle eest tuli hoolitseda, mitte polnud temast hoolitsejat. Kõik need aastad olen ise hakkama saanud ja kõike ise teinud. Kõik on olnud juba sellest ajast saadik minu õlul. mul on ka suurem vend, alguses oli temast abi söögitegemisel, hiljem oli ka see minu kohustus.
Nüüdseks on mu ema jäänud kodusemaks, juba paar aastat. Tal on aega ning see on minu meelest tore. Ta teeb ise süüa, hoolitseb kodu eest ja me saame kõigest rääkida. Ta on minu kallis sõbranna. Ta on ka ise öelnud, et nüüd on minu kord elada.
Aga viimastel kuudel on asjad hulluks läinud. Kõigepealt, käisin ennem poisiga, kes talle meeldis. Oli selline paipoiss, vaikne ja rahulik. Kuid mina temaga ei klappind ja suhe lõppes. See mu emale ei meeldinud...ja nüüd on asi päris hulluks läinud...viis aastat tagasi võisin olla öö läbi õues, teha seda mis mulle meeldib, ma ei andnud kunagi kellelegi aru, kõik oli korras. Täielik vabakasvatus. Leian ise et see on väga hea ja väga õige. Kuid nüüd hakkab ta mu vabadust piirama. Loomulikult on minu võimalused palju palju suuremad kui enamiku teiste omad kuid siiski palju väiksemad kui 10aastase tirtsuna.
Mai saa sellest aru...ta pole kunagi nii teinud..kas nüüd on siis õige aeg?
Ka on probleem minu uues poisis...kes pole nii pai..joob, suitsetab..tglt ei tea ema pooli asju..tegu on suht hullu inimesega-narkootikumid...kuid siiski emale ei meeldi ka nende väheste asjade puhul...nu ema teab, et ma ise joon...on kogu aeg teadnud..kuid teab ka et olen piisavalt suur ja oskan enda eest hoolitseda...kuid nüüd, just selle aja jooksul, kui olen selle poisiga koos, on ka seal probleem. Ma pole kunagi lakku täis koju tulnud. Ja kui olen tulnud väikse joovega, olen alati kohe magama läinud. Aga nüüd on pidevalt jamad, kuna tema ei taha et ma joon. Meil on traditsioon, joome nädalavahetusel veini, emaga kahekesi. Selle vastu pole tal midagi. Ka pole selle vastu kui joon olles teises seltskonnas. Aga vat poisiga ei tohi.
Imelik on see, et tglt pole selle poisiga mul üldse midagi nii tõsist. Ma olen ka seda emale öelnud. Poiss ise on lihtsalt selline nö @!#$, kellest ple midagi loota. Mulle lihtsalt meeldib temaga koos olla. Ta oskab tydrukuga käituda.
Kuid ema meelest see pole nii. Ta ütleb, et ma pole varem niimoodi öid ära olnud ja poisi juures. Tegelikult olen, kuid tema mäletab vaid suhet viimase poisiga, paipoisiga, kes saatis mu ilusti kella 11 koju..
me polnud tükk aega tülitsenud...kuid nüüd nagu enam muud polekski..läheme mõlemad kergesti närvi, ema ja tütar ju, ning see on juba päris õudne.
Mu mure on vb mõistmatu..ka mu segase jutu tõttu...kui lindu, kes on eluaeg vaba olnud, ei anna enam vanas eas kodustada...kuid kuidas seda emale selgeks teha?
| mercedes 01. juuni 2003, kl 17.31 |
No nii,jutust kumas läbi napsutamise teema...probleemiks võibki see olla,et su uus poiss ei ole just kõige normaalsem selle koha pealt...ja narkootikumid???Kas oled juba isegi ehk proovinud?Arvan,et su emal on põhjust muretseda ja su tiibu natuke kärpida,seda enam,et ennem said omadega ilusti hakkama...
Tead,alkohol on alkohooliku lastel üks tõsisem riskitegur ja ma ei imesta,et su ema muretseb,see on sama,mis suitsetamisegagi,alguses proovid niisama,pärast on juba vajadus ja järele jätta on seda väga raske.Kui sa oled senini mõistlik tots olnud,siis võiksid ikka edaspidigi mõistusega asja võtta ja endale selgeks teha,et sellise poisiga tulevikuväljavaated on üsna nigelad,su oma ema on joodikut kannatanud,ilmselt sellest ka teievahelised lahkhelid praegast.Oled ehk oma isa pealt näinud ju ka,et kui inimene ise end muuta ei taha,siis ei muuda teda ka lähedalseisvad inimesed...Usun küll,et see pole ema poolt kiusu ajamine,pigem on tal hirm sinu pärast.
Tead,alkohol on alkohooliku lastel üks tõsisem riskitegur ja ma ei imesta,et su ema muretseb,see on sama,mis suitsetamisegagi,alguses proovid niisama,pärast on juba vajadus ja järele jätta on seda väga raske.Kui sa oled senini mõistlik tots olnud,siis võiksid ikka edaspidigi mõistusega asja võtta ja endale selgeks teha,et sellise poisiga tulevikuväljavaated on üsna nigelad,su oma ema on joodikut kannatanud,ilmselt sellest ka teievahelised lahkhelid praegast.Oled ehk oma isa pealt näinud ju ka,et kui inimene ise end muuta ei taha,siis ei muuda teda ka lähedalseisvad inimesed...Usun küll,et see pole ema poolt kiusu ajamine,pigem on tal hirm sinu pärast.
| nanduk 01. juuni 2003, kl 19.11 |
Ma kõigepealt küsin, et kui vana sa oled?
Iseenesest saan ma su emast päris hästi aru. Nüüd, kus tal on kodu jaoks rohkem aega, on tal aega ka probleeme läbi(üle) elada. Ja ka karta. Asi pole ehk selles, et ta niisama keelaks, vaid pigem on tal hirm. Me kõik ju tahame, et meie lapsukestel kõik hästi oleks, et nad kõrvetada ei saaks ja elukene kenasti laabuks. Kui emale see poiss ei meeldi, siis ta muidugi põeb su pärast. Kõik need halvad mõjud ja muu...
Mitte paha pärast, aga äkki peaksid sa ise ka revideerima natuke oma suhet selle poisiga?
Iseenesest saan ma su emast päris hästi aru. Nüüd, kus tal on kodu jaoks rohkem aega, on tal aega ka probleeme läbi(üle) elada. Ja ka karta. Asi pole ehk selles, et ta niisama keelaks, vaid pigem on tal hirm. Me kõik ju tahame, et meie lapsukestel kõik hästi oleks, et nad kõrvetada ei saaks ja elukene kenasti laabuks. Kui emale see poiss ei meeldi, siis ta muidugi põeb su pärast. Kõik need halvad mõjud ja muu...
Mitte paha pärast, aga äkki peaksid sa ise ka revideerima natuke oma suhet selle poisiga?
| lizzie 02. juuni 2003, kl 12.20 |
Loomulikult on emal Sinu pärast hirm. Tal on ju endal kogemus joodikuga olemas. Oma lastele aga tahaks ikka paremat....
Elus võib mõni väga ebaoluline asi määravaks saada, nii et kindlasti mõtle ise järele, kas see on õige suhe? Üldiselt tahavad aga kõik emad oma lastele ainult head ja nende keelud-käsud on tingitud eelkõige turvalisuse pärast.
Elus võib mõni väga ebaoluline asi määravaks saada, nii et kindlasti mõtle ise järele, kas see on õige suhe? Üldiselt tahavad aga kõik emad oma lastele ainult head ja nende keelud-käsud on tingitud eelkõige turvalisuse pärast.
| ann 03. juuni 2003, kl 12.51 |
Aru mai saa. Kui poisist ple midagi loota, mida siis sahmid temaga ja oma aega raiskad, liiati kui see sinu suhteid emaga rikub. Tema on ju kah sellest aru saanud, et mõttetu kutt. Tüdrukutega käituda oskavaid poisse leidub veel. Su ema näeb, et su tark, selge mõistus on nigelaks jäänud, sind ootab ees tema kehv tulevik joodikuga ja kipubki sekkuma.
| koll 09. juuni 2003, kl 00.26 |
| hennessy 09. juuni 2003, kl 09.23 |
15...
ma saan aru et ta muretseb...aga tuleks aru saada ka minust..ma pole ju mingi joodik..mai suitseta...kuigi minu seltskond on olnud selline juba väga pikka aega..ja ma pole ju selle kõigega nii kaasa läind...õ
ja poiss...temaga ple asi üldse nii tõsine..me lihtsalt käime koos väljas..ja jah, ta meeldib mulle, kuid see on kõik. mõte temast tulevikus-tänan ei. ja olen emale seda ka öelnud. kuid ta nagu ei usuks...
ma saan aru et ta muretseb...aga tuleks aru saada ka minust..ma pole ju mingi joodik..mai suitseta...kuigi minu seltskond on olnud selline juba väga pikka aega..ja ma pole ju selle kõigega nii kaasa läind...õ
ja poiss...temaga ple asi üldse nii tõsine..me lihtsalt käime koos väljas..ja jah, ta meeldib mulle, kuid see on kõik. mõte temast tulevikus-tänan ei. ja olen emale seda ka öelnud. kuid ta nagu ei usuks...
| kia 15. juuni 2003, kl 16.56 |
| hennessy 15. juuni 2003, kl 20.24 |
Lisa postitus